Tšehhov on eelkõige tuntud omanovellide järgi. Tema jutustuste tavalised tegevuspaigad olid vene väikeasulad, jutustused käsitlesid hingeüksildust, raisatud õnne jms teemasid. Tuntud on ka tema psühholoogilised näidendid, kus valitseb kurb ja lootusetu meeleolu.[1]
Anton Tšehhov oli kohaliku poodniku Pavel Jegorovitš Tšehhovi ja tema abikaasa Jevgenia Jakovlevna Morozova kuuelapselise pere kolmas laps. Tema isa oli sügavaltõigeusklik ja väga despootlik mees, kellel oli kombeks oma lähedasi türanniseerida ja füüsiliselt karistada. Kirjas vendAleksandrile kirjutas Tšehhov: "Despotism ja vale inetasid meie lapsepõlve sel määral, et ma ei saa sellele kuidagi mõtelda ilma õuduse ja jälestuseta. Tuleta meelde hirmu ja vastikust, mida tundsime nendel kordadel, kui isa tegi lõunalauas kohutava stseeni tema meelest liiga soolase supi pärast või kui ta kohtles ema nagu täielikku idiooti ..."[2] Antoni ema oli suurepärane jutuvestja, kes rääkis lastele lugusid sellest, kuidas ta oma riidekaupmehest isaga mööda Venemaad ringi rändas.[3] Tšehhovi isapoolne vanaisa Jegor Mihhailovitš Tšehh oli endinepärisori.[4]
1876. aastal kuulutas Tšehhovi isa Pavel Jegorovitš end maksevõimetuks ja kartes sattuda võlavanglasse, põgenesMoskvasse. Tšehhov jäi veel kolmeks aastaks Taganrogi, et lõpetada gümnaasium ja müüa allesjäänud perekonnaasjad. Ta jäi elama oma isakoju, mille omanikuks oli nüüd endine kohtuametnikust üürnik Gavriil Parfentjevitš Selivanov. Selivanov on kaupmees Lopahhini prototüüp näidendis "Kirsiaed". Üüri, õpingute ja söögi eest maksmiseks andis Tšehhov eratunde[5] ja kirjutas sketše ajalehtedele. Õpingutest ja tööst vaba aja veetis Tšehhov enamasti linnaraamatukogus, kus ta lugesCervantese,Turgenevi,Gontšarovi jaSchopenhaueri teoseid.[6]
Anton Tšehhov (vasakul) koos vend Nikolaiga (1882)
Moskvasse jõudnult leidis ta eest vaesunud perekonna. Tema isa elas teises linna otsas oma tööandja juures ja teenis napilt kolmkümmend rubla kuus, vanem vend Aleksandr elas samuti mujal, aga ülejäänud pere koos paari kostilise ja üürnikuga elas Püha Nikolai kirikule kuuluva maja keldrikorrusel. Sellises olukorras võttis Tšehhov enda kanda perekonna rahaasjad.[8] Õpingute kõrvalt hakkas ta rahateenimiseks kirjutama ajakirjadele artikleid,följetone ja humoristlikke jutustusi. Oma kirjutisi lasi ta avaldadapseudonüümide "Antoša Tšehhonte", "Inimene ilma põrnata" ja "Antoša" all.[9]
1882. aastal tutvus TšehhovPeterburi nädalaleheOskolki peatoimetaja kirjanik Leikiniga, kes pakkus talle võimalust avaldada oma jutte nädalalehes. Esimene kirjutis ilmus 20. novembril 1882 Tšehhonte nime all.[10] Pärast seda ilmus Tšehhovi jutte selles nädalalehes juba regulaarselt.
1884. aastal asus Tšehhov leiba teenima raviarstina, kelleks ta ise end eelkõige pidas. Kuigi enamikku patsientidest ravis ta tasuta, paranes tema elujärg tunduvalt. Sama aasta detsembris halvenes Tšehhovi tervis järsult, ta hakkas verd köhima ja kannatas kuiva köha all. Kuigi 1886. aastal haigus ägenes, ei tahtnud ta ei endale ega lähedastele tunnistada, et põebtuberkuloosi.[11]
1886. aastal tegi Tšehhov esimese reisiPeterburi, kus Peterburi tolleaegse suurima päevaleheNovoje Vremja asutaja ja peatoimetajaAleksei Suvorin pakkus Tšehhovile võimalust teha ajalehele kaastööd ning lubas maksta kaksteist kopikat rea eest. Sellest algas nende pikk sõprus. Esimene avaldatud jutt oli "Hingepalve".[12] Tšehhonte nime all ilmusid selles päevalehes veel "Roimar", "Hingevaev" ja "Jääger". Viimane jutt avaldas tugevat muljetDmitri Grigorovitšile, kes saatis Tšehhovile kirja, milles tunnustas teda nii: "Teil on tõeline anne, talent, mis tõstab teid noorema generatsiooni kirjanike hulgas väga kõrgele kohale." Kirja lõpus avaldas Grigorovitš arvamust, et Tšehhov peaks järgmise kogu "Kirjud jutud" avaldama oma õige nime all.[13] Kuid selleks ajaks oli jutukogu juba trükitud ja autori nime muuta oli hilja.[14]
1887. aastal võttis Tšehhov ette reisiUkrainasse, et näha veel kordsteppi, mis teda lapsepõlves väga vaimustas. Pärast tagasijõudmist kirjutas ta jutustuse "Stepp", mis ilmusSevernõi Vestniku märtsinumbris ning sai kriitikutelt ja lugejatelt sooja vastuvõtu. "Stepp" on lugu üheksa-aastase poisi Jegori reisist läbi stepi linna, kuhu ta kooli läheb.[16]
Sama aasta sügisel palus omanimelise teatri direktor Korš Tšehhovilnäidendi kirjutada. Pärast mõningast keelitamist Tšehhov nõustus ja näidend "Ivanov" valmis kümne päevaga. See esietendusMoskvas 19. novembril 1887.[17] 31. jaanuaril 1889 etendus "Ivanov" Peterburis ja erinevalt Moskvas toimunud läbikukkumisest saatis seda tohutu publikumenu.[18]
Pärast vendNikolai surma 1889. aastal kirjutas Tšehhov enda sõnade järgi "ränkraske loo, mis võib inimese ära tappa" – jutustuse "Igav lugu" ja näidendi "Metsavaim". Kumbki teos kriitikutele ei meeldinud ja Tšehhov sattus masendusse. Uue jõu endas leidis ta vend Mihhaili kriminaalõiguse loengul tehtud märkmeid lugedes. Tšehhovi kinnisideeks sai mõte: "Kogu meie tähelepanu on suunatud kurjategijale kuni kohtuotsuse väljakuulutamiseni, kuid pärast seda, kui ta on vangi pandud, unustame ta täielikult. Aga mis toimub temaga vanglas?" Tšehhov otsustas sõitaSahhalinile.[19]
Kokku viibis Tšehhov Sahhalinil kolm kuud. Selle aja jooksul täitis ta oma käega üle 10 000 küsitluslehe (need on hoiul MoskvasLenini muuseumis), nägi pealt vangideleihunuhtluse jagamist ning kohtas naisi ja lapsi, kes olid sunnitud tegelemaprostitutsiooniga.[22]
Tema tagasitee koju kulges meritsi ümberAasiaOdessasse ja sealt rongiga Moskvasse.[23]
Tšehhov viibis kodus vaid paar kuud. Juba märtsis-aprillis 1891 võttis ta koos Suvoriniga ette reisi Euroopasse. KülastatiViini,Veneetsiat,Firenzet,Roomat,Napolit,Pompeid,Nice'i,Monte Carlot jaPariisi.[24] Kirjas õele kirjeldas TšehhovItaaliat kui jumalatest õnnistatud maad. "Itaalia, rääkimata juba tema loodusest ja soojusest, on ainuke maa, kus veendud, et kunst on tõepoolest kõige valitseja ..."[25]
1892. aastal ostis Anton TšehhovMelihhovo küla lähedal mõisa, kus ta elas koos perega 1899. aastani. Seda elu nimetas Tšehhov "lordi eluks", sest lisaks kahele põllutööd teinud sulasele olid perekonna teenistuses ka kokk ja toatüdruk.[26]
Melihhovos käis väga palju külalisi, teiste seas ka noor luuletajaTatjana Štšepkina-Kupernik ja kunstnikIssaak Levitan, kes maalis Melihhovos palju pilte. Oma kirjas Suvorinile kirjutas ta: "Külalised, külalised, külalised ... Iga möödasõitev intelligent peab oma kohuseks minu poole sisse keerata ja pisut soojendada, mõnikord isegi ööseks jääda. Muidugi on meeldiv olla külalislahke, kuid hing tunneb ju mõõtu. Moskvast pagesin just nimelt külaliste pärast."[27]
1892. aastal kirjutas Tšehhov jutustuse "Hüpik" ning novellid "Minu naine", "Naabrid" ja "Palat nr. 6". Rohkemaks tal aega ei olnud, sest Melihhovos vajati teda rohkem arstina. Kui 1892. aasta juulis ohustas seda piirkondakoolera ja maakonna tervisenõunik palusepideemia vältimiseks Tšehhovil tegeldaprofülaktikaga, siis Tšehhov nõustus.[28] Haigete isoleerimiseks laskis ta ehitada barakke.[28]
Ta enda tervis sel ajal aga halvenes. Lisaks tuberkuloosile ja südamepekslemisele tegid talle murethemorroidid. Ainsad, kellele ta tihkas oma haigustest rääkida, olid vend Aleksandr ja sõber Suvorin. Kirjas sõbrale kirjeldas ta enda olukorda nii: "Valu, sügelus, ei saa istuda ega käia ja kogu kehas on säärane pinge, et pane või nöör kaela."[29]
1892. aasta lõpus lõpetas Tšehhov koostöö Novoje Vremjaga ja hakkas oma jutte avaldamaRusskaja Mõslis.[30] 1893. aastal hakkas selles jaokaupa ilmuma tema uurimus "Sahhalini saar". See köitis isegi valitsuse tähelepanu sedavõrd, et kirjutisest ajendatuna viidi läbi reforme, mis leevendasid sunnitööliste elutingimusi. Samal aastal ilmusid veel "Tundmatu mehe jutustus" – novell, mille kirjutamist Tšehhov oli alustanud juba viis aastat varem, kuidtsensuurihirmus kartis seda lõpetada – ja "Must munk".[31]
Näidendit "Kajakas" hakkas Tšehhov kirjutama 1894. aastal Melihhovos, mõisa aias puude varjus asuvas väikeses majakeses, mille ta oli lasknud endale ehitada, et saada vähegi rahu lõputust külalistevoolust. "Kajaka" esialgne variant valmis novembris 1895, kuid see ei meeldinud Tšehhovile endalegi ning kirjutades Suvorinile ütles ta: "Olen pigem rahulolematu kui rahul, ja lugedes oma äsjasündinud näidendit, veendun veel kord, et ma pole mingi dramaturg."[32] 1896. aastal tegi Tšehhov siiski näidendi kallal veel tööd ja 20. augustil 1896 andis Peterburi tsensor loa näidendi lavaletoomiseks. See esietendus 17. oktoobril 1896 PeterburiAleksandra teatris.[33] "Kajaka" esietendust tabas fiasko ning ajalehekriitikud ja kirjanikud (shLev Tolstoi) hindasid näidendi väga halvaks. Vaatamata sellele tõi teine etendus, mis toimus 21. oktoobril, kaasa tõelise edu. Lavastuse peaosatäitja Vera Komissarževskaja kirjutas Tšehhovile: "Tulen teatrist. Meie võitsime. Edu on täielik, üksmeelne. Küll mulle meeldiks teid praegu siin näha, veel rohkem meeldiks, et te kuuleksite, kuidas publik karjub: "Autor! Autor!""[34]
1896. aasta lõpus, pettununa sõprades ja tuttavates, tõmbus Tšehhov Melihhovosse ja hakkas kirjutama jutustust "Talumehed". Samuti võttis ta ette uue koolihoone ehitamise naaberkülasNovoselkis ja osales valitsuse poolt väljakuulutatud rahvaloenduse korraldamisel.[35]
21. märtsil 1897, kui Tšehhov viibis Moskvas, algas tal tugev verejooks. Tšehhov sattus kopsuhaiguste eriarsti doktor Ostroumovi kliinikusse, kus tal diagnoositi kaugelearenenud kopsutuberkuloos. Arsti ettekirjutuse järgi pidi ta elama maal, säästma jõudu, sööma küllaldaselt ja eelkõige loobuma igasugusest arstipraksisest.[36]
1898. aastal, pärast isa surma, otsustas külma Venemaa talve eestKrimmi siirdunud Tšehhov ostaJaltasse maja, kus plaanis elada koos ema ja õde Mariaga. Ta ostis väikese suvila Kutšuk-Kois, kuhu ta kohe sisse kolis, ja krundiAutkas, kuhu plaanis ehitada maja.[37] Veidi enne seda hakkas Tšehhovi ammune sõberVladimir Nemirovitš-Dantšenko Moskvas "Kajakat" lavastama. Nimelt oli ta rajanud koos lavastaja ja näitlejaKonstantin Stanislavskiga teatri Hudožestvenno-Obštšedostupnõi Teatr, millest sai varstiMoskva Kunstiteater, ning uskus, et saab hakkama lihtsuse ja loomulikkuse esiletõstmisega "Kajakas", mida ta ise pidas silmapaistvaks teoseks. Teatritrupp koosnes noortest näitlejatest, kes unistasid murda vene teatris tol ajajärgul valitsenud ilukõnelise näitlemismaneeri, et tuua lavale loomulikkus ja lihtsus.[38] 17. detsembril 1898 etendus "Kajakas" Moskvas ja triumfeeris. Arkadinat mängis Tšehhovi tulevane abikaasa Olga Leonardovna Knipper ja TrigorinitKonstantin Stanislavski.[39]
Tšehhovi kutsest hoolimata jäid ta ema ja õde Maria esialgu elama Moskvasse. Trotsides haigushooge, hoidis Tšehhov Autkas majaehitusel silma peal, külastas koole ja korraldas korjanduse Samara puudustkannatavate laste jaoks.[40] Kui Tšehhov 1899. aastal Melihhovos asunud maja maha müüs, tulid ka ema ja õde Jaltasse elama.[41] Ka Jaltas oli Tšehhovi maja ühtelugu külalistest tulvil. Seal käisidLev Tolstoi,Maksim Gorki,Fjodor Šaljapin,Ivan Bunin,Olga Knipper, kes sai lähedaseks sõbraks Mariaga, ja paljud teised.
Anton Tšehhov ja Olga Knipper mesinädalatel (1901)
27. oktoobril 1899 esietendus Kunstiteatris "Onu Vanja" (ümbertehtud "Metsavaim").[42] Publik võttis tüki väga hästi vastu ja pärast teistkordset etenduse vaatamist kirjutas Gorki Tšehhovile: "Jälle "Onu Vanja". Jälle. Lähen veelkord seda tükki vaatama, võtan pileti ette. See tükk on tohutult sisukas, sümboolne, vormilt täiesti originaalne, võrratu asi."[43]
16. jaanuaril 1900 sai Tšehhov teada, et ta valitakseTeaduste Akadeemia kirjandusosakonna liikmeks.[44] 25. augustil 1902 loobus ta akadeemikutiitlist, andes selgelt mõista, et põhjuse selleks andis nnGorki afäär.[24][45]
1900. aastal valmis Tšehhovi "Kolm õde". See esietendus 31. jaanuaril 1901 Kunstiteatris.[24][46]
25. mail 1901 abiellus Anton Tšehhov Olga Knipperiga. Laulatusest ei teatatud kellelegi ning selle juures viibisid ainult neli hädavajalikku tunnistajat: Olga poolt vend ja onu, Tšehhovi poolt kaks juhuslikku tudengit. Pärast laulatust sõitis abielupaarNižni Novgorodi ja sealt edasiAksjonovisse sanatooriumisse.[47]
Tšehhovite abielu kujunes kirjavahetusabieluks: Olga jätkas töötamist Moskva Kunstiteatris, Tšehhov oli arsti soovituse järgi sunnitud elama Jaltas. Paar vahetas kirju üle päeva, paar korda aastas käidi teineteisel külas. Olga Knipper vaevles süümepiinades, et ei ole oma haige mehega koos, ning kuigi Tšehhov kaebas kirjades üksilduse üle, rahustas ta naist sõnadega: "Kui me ei saa olla koos, pole see ei minu ega sinu süü, see on selle va saatana süü, kes külvas minusse haigusepisiku ja sinusse kunstiarmastuse." 1902. aastal oli Olgal nurisünnitus ja see abielu jäigi lastetuks.[48]
Anton Tšehhov suri15. juulil(2. juulilvkj) 1904Badenweileris kell kolm öösel; ta oli siis 44-aastane.[24][51]Henry Troyat on Tšehhovi eluloos tema viimaste eluminutite kohta kirjutanud nii: "Arsti nähes ajas Tšehhov end patjade najale istukile ja kuuletudes ülimale viisakusrefleksile, võttis kokku oma saksa keele oskuse ning ütles rahuliku tõsidusega: "Ich sterbe." ("Ma suren."). Arst tegi sealsamaskamprisüsti ja laskis tuua pudelišampanjat. Tšehhov võttis pokaali, mis talle ulatati, pöördus Olga poole ja ütles nõrga naeratusega: "Ma pole ammu šampanjat joonud." Jõi klaasi tühjaks ja laskus vasakule küljele. Paari hetke pärast ei hinganud ta enam, olles lahkunud elust oma hariliku lihtsusega."[51]
Tšehhovi põrmuga kirst jõudis Moskvasse 22. juulil rohelises rongivagunis, mille uksele oli suurte tähtedega kirjutatud "Austrite vedu". Sellega kogu absurdsus ei lõppenud. Osa Tšehhovi sõpradest liitus matuserongkäiguga, kus mängis sõjaväeorkester. See matuserong liikusMandžuurias surma saanud kindraliFjodor Kelleri kirstu järel. Õige pea sai Tšehhovit ära saatma tulnud sadakond inimest oma eksimusest aru ja liitus üliõpilastega, kes kandsid kirstu õlgadel. Esialgu liiguti Kunstiteatri ja seejärel Russkaja Mõsli hoone ette, kus peeti lühike leinatalitus ning kus nendega liitus juba suurem rahvahulk.
Anton Tšehhov maeti Novodevitši kloostri kalmistule isa kõrvale.[52] 1933. aastal maeti Tšehhovi ja tema isa põrm ümberNovodevitšje kalmistule.
1886. aastal ilmus tema esimene ja 1887. aastal teine jutustustekogu.
Elu lõpuaastatel kogus Tšehhov kokku kõik ajalehtedele ja ajakirjadele kirjutatud lühijutud, humoreskid, följetonid ja jutustused, et need kogumikuna avaldada. Kogumiku väljaandmisega tegeles kirjastaja A. Marks, kes ostis Tšehhovilt nende teoste autoriõigused 1899. aastal. Esimene kogumik ilmus 1899. aasta lõpus, teine 1903. aastal.[24]
1996. aastal andisAnatoli Konenko välja Tšehhovi "Kameeleoni" miniatuurse trüki, mis on maailma väikseima raamatuna kantudGuinnessi rekordite raamatusse. Teose suurus on 0,9 × 0,9mm, selles on 30 lehekülge, kolm värvilist illustratsiooni ja Tšehhovi portree. Igal leheküljel on 11 rida teksti.[53]
Aleksandr Tšehhov (1855–1913), proosakirjanik ja kirjastaja. Oli kaks korda abielus. Teisest abielust oli poeg, hilisem tuntud näitleja ja teatripedagoogMihhail Tšehhov;
Seoses Tšehhovi 150. sünniaastapäevaga andis Venemaa Kultuuriministeeriumi välja mälestusmedali "150 aastat A. P. Tšehhovi sünnist". Sellega autasustati isikuid, kes on andnud tähelepanuväärse panuse Anton Tšehhoviloomingulise pärandi tundmaõppimisse ja tutvustamisse. Eestis said medaliElmo Nüganen jaVene Teatri näitlejaSergei Tšerkassov.[56]
↑СССР. Административно-территориальное деление союзных республик на 1 января 1980 года / Составители В. А. Дударев, Н. А. Евсеева. — М.: Изд-во «Известия Советов народных депутатов СССР», 1980. — 702 lk. — lk. 174.
Sergei Issakov, "Anton Tšehhov eesti kirjandus- ja kultuurielus (Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul" –Keel ja Kirjandus 1981, nr 11, lk 669–680 ja nr 12, lk 710–721
