Anglosaksid olidgermaani hõimud, kes rändasid alates 5. sajandi algusestJüütimaalt ja Põhja-SaksamaaltBritanniasse. Anglosaksi periood tähistab inglise ajaloo perioodi pärast nende esialgsetümberasumist, nende kauduinglise rahva loomist, kuninormanni vallutuseni, umbes aastatel 550–1066. Mõistetanglosaksi kasutatakse ka keele kohta, mida tänapäeval kutsutakse õigeminivanainglise keeleks, mida rääkisid ja kirjutasid anglosaksid Inglismaal ja Ida-Šotimaal vähemalt 5. sajandi keskpaigast kuni 12. sajandi keskpaigani, misjärel on see tuntud kuikeskinglise keel.
Benediktiini munkBeda, kes kirjutas 8. sajandi alguses, tuvastas inglased kui kolme germaani hõimu järglased:
anglid, kes tulid arvatavastiAngelnist (tänapäevaSaksamaal): Beda kirjutas, et kogu nende rahvas tuli Britanniasse, jättes oma vana kodumaa tühjaks. NimiInglismaa (vanainglise keelesEngla land võiÆngla land) tuleneb selle hõimu nimest;
Mõiste "anglosaksid" võib leidaAlfred Suure ajal välja antud dokumentidest, kes näib olevat sageli kasutanud tiitleidrex Anglorum Saxonum jarex Angul-Saxonum (inglisesakside kuningas). Mõistedænglisc ('Angle-kin') jaAngelcynn ('gens Anglorum') on samuti kaotanud oma esialgse tähenduse viidata anglitele, eristamaks saksidest, kui neid esmakordselt tõendati. Oma varaseimas tähenduses viitasid nad germaani rahvale, kes asus Ida-Britanniasse 5. sajandist. Põlisedbritid, kes kirjutasid niiladina kui kakõmri keeles, nimetasid neid sissetungijaid sõnaga 'Saxones' või 'Saeson' – nimetusSaeson on tänapäeva kõmri sõnainglaste kohta; samatähenduslik sõnagaeli keeles onSasannach jaiiri keelesSasanach.
MõistetAngli Saxones näib olevat esmalt kasutatud mandrikirjutistes ligi sajand enne Alfredi aegalangobardide ajaloolasePaulus Diaconuse poolt, arvatavasti inglise sakside eristamiseks mandrisaksidest (Ealdseaxe, sõna otseses mõttes 'vanad saksid').
Anglid (vanainglise keelesEngle, Angle) võtsid oma nime oma iidselt kodumaaltJüütimaal, Angulilt (tänapäevaAngeln), mis oli konksukujuline ala (vanainglise keeles:angel,angul "õngekonks",anga "konks").
Germaanlaste ränne Britanniasse sealt, kus praegu on Põhja-Saksamaa,Hollandi põhjaosa ja Lõuna-Skandinaavia, on tõendatud 5. sajandist (Undley brakteat). BedaHistoria ecclesiastica gentis Anglorum järgi jaguneb sissetunginud rahvastik traditsiooniliselt angliteks, saksideks ja jüütideks, kuid nende koostis oli vähem selgepiiriline ja võis koosneda ka sellistest rahvastest nagufriisid jafrangid.Anglosaksi kroonika võib sisaldada esimesi kirjapandud märke nende germaani hõimude liikumisest Britanniasse.
Peamised anglosaksi rahvad 600. aasta paiku, jagatuna Beda kolme traditsioonilisse gruppi – kuigi tegelikkus võis olla keerukam
Anglosakside ristiusustamine algas Britannias aastal 597 ja lõppes vähemalt nimeliselt aastal 686. Läbi kogu 7. ja 8. sajandi kõikus võim suuremate kuningriikide vahel. Beda järgi näib 6. sajandi lõpul olevat domineerivÆthelberht Kentist, kuid võim näib siis nihkuvat põhja pooleMercia jaNorthumbria kuningriikidesse.
Æthelberhti ja mõnd hilisemat kuningat teistest kuningriikidest tunnistati kaaskuningate poolt kuibretwalda (Britannia valitseja). Niinimetatud Mercia ülemvõim domineeris 8. sajandil, kuigi taas ei olnud see pidev. Æthelbald jaOffa, kaks kõige võimsamat selle perioodi kuningat, saavutasid kõrgeima staatuse.
Seda perioodi kirjeldati kuiSeitse kuningriiki, kuigi see mõiste on nüüd akadeemilisest kasutusest välja langenud. Mõiste tekkis selle põhjal, et seitse kuningriiki: Northumbria, Mercia,Kent,East Anglia,Essex,Sussex jaWessex, olid peamised riigid Lõuna-Britannias. Hiljutised uuringud näitavad, et teooriad "seitsmest kuningriigist" ei ole tõendatud ja on palju tõenäolisem, et võim kõikus palju enamate kuningriikide vahel. Teised sel perioodil poliitiliselt tähtsad "kuningriigid" olidHwicce,Magonsæte,Lindsey jaMiddle Anglia.
9. sajandil kasvas viikingite väljakutse tõsise ulatuseni. Alfred Suure võitEdingtonisWiltshire'is aastal 878 tõi vahelduva rahu, kuid oma vallutusegaJórvíkiga said daanid tugeva pidepunkti Inglismaal.
Mõned varem saabunud sissetungijad tulid väikeste gruppidena või koosdaanidega. Üldiselt usutakse, et nad lahkusid oma kodumaalt suurema usulise vabaduse pärast, kuna neile ei meeldinud kristlus, mida neile peale suruti. Pole mingit märki sellest, et neid oli seal enne saabumist ja seega vähene vastupanu, kui üldse, kohalike poolt. Nad ründasid Inglismaa eri paigus ja see näis juhuslikuna. Näiteks ründasid need rüüstajad 980. aasta paiku kolmes kohas:Hampshire'is,Thanetis jaCheshire'is, kuid järgmise kuue aasta jooksul rünnakuid ei registreeritud. Tuntuimaks sündmuseks, mis nendest rüüsteretkedest välja tuli, oli siiski see, et esmakordselt sattus Inglismaa kontakti mistahes kujul diplomaatiagaNormandiast.
Nad muutusid üksteise suhtes vaenulikuks suveks aastal 990. Nende vaen muutus nii suureks, et paavstJohannes XV pidi saatma saadiku lepinguga, et tüli lahendada. See oliJõulupäeval aastal 990, kui kuningasAethelred Nõutule esitati komisjoni, ja varsti koostas nõukogu tingimused, mis saadetiNormandia hertsogile. Doktriin sätestas, et kumbki ei tohi sõbrustada teise vaenlastega ja et nad peaksid nõustuma hüvitisega iga kahjustuse eest, mida kumbki võiks teiselt riigilt toetada.
Tähtis areng 9. sajandil oliWessexi kuningriigi tõus; oma valitsemisaja lõpul tunnustati Alfredi ülemvalitsejana mitme lõunapoolse kuningriigi poolt.Æþelstān oli esimene kuningas, kes saavutas otsevõimu selle üle, mida peetakse "Inglismaaks".
Pärast vallutust oli anglosaksi aadel kas pagenduses või ühinenud talurahva seisusega. Hinnanguliselt oli aastaks 1087 ainult umbes 8% maast anglosakside kontrolli all. Paljud anglosaksi aadlikud põgenesid Šotimaale,Iirimaale jaSkandinaaviasse.Bütsants muutus populaarseks sihtkohaks paljudele anglosaksi sõduritele, kuna bütsantslased vajasid palgasõdureid. Anglosaksid muutusid domineerivaks osaksvarjaagide kaardiväes, mis seni oli olnud suurestipõhjagermaani üksus, millest juhiti keisri ihukaitset, ja jätkasid keisririigi teenimist kuni 15. sajandi alguseni. Siiski jäi Inglismaa rahvastik kodus suuresti anglosaksi rahvastikuks; neil muutus vähe kohe, ainult, et nende anglosaksi isand asendati normanni isandaga.
Anglosaksi kuningapalee rekonstruktsioon Cheddaris umbes aastast 1000
Varased anglosaksi ehitised Britannias olid üldiselt lihtsad, müüritist ei kasutatud mujal kui vundamentides, vaid ehitati peamiselt puidust ja katused tehtiroost. Eelistades üldiselt mitte asuda vanades Rooma linnades, ehitasid anglosaksid väikeseid linnu oma põllumajanduskeskuste juurde, koolmekohtadesse või sadamakohtadesse. Iga linna keskel oli peahoone, mille keskel oli kolle.
Anglosaksi arhitektuurist on vähe säilinud, peamiselt sakraalehitised. Vähemalt 50 kirikut on anglosaksi päritolu, veel rohkem arvatakse olevat, osaliselt pühendamise tõttu kohalikele anglosaksi pühakutele, kuigi mõnel juhul on anglosaksi osa väike ja palju muutunud. Kõik säilinud kirikud peale ühe puitkiriku on ehitatud kividest või tellistest ja mõnel juhul pakuvad tõendeid taaskasutatudrooma töödest.
Anglosaksi kirikute ilme vaheldub keldi mõjudega arhitektuurist varasel perioodil,basiilika mõjudegaromaani stiilist kuni hilise anglosaksi perioodini.
Varajane anglosaksi kunst arenes mandri germaani stiilidest juveliiri- ja muus metallitöös ning tipnes erakordsete leidudega kuninglikust laevmatusestSutton Hoos, sattudes ristiusustamise tippu umbes 620. aastatel. Kristlus sai mõjutusikeldi kunstist iiri misjonäride kaudu Northumbrias ning Itaaliast ja kristlikult mandrilt Gregoriuse ja tema järglaste kaudu lõunas. Northumbria oli oluline Põhja-Britannia ja Iirimaasaarte stiil arengus, mis sulandas anglosaksi ja keldi tehnikad ja motiivid, kasutades neid kristlusega sissetoodud objektide kujundamisel, nagu raamatud, kivikujud ja kiriklik metallitöö. See mõjutas ka lõunat, mis arendas ka oma stiili. Ilmalikud jäänukid on enamasti ehted, nii meeste kui ka naiste omad, ning sisaldavad varustust sõduritele ja nende relvadele, mis oli peamine sisu aastal 2009 avastatudStaffordshire'i aarde üle 3500 esemest, arvatavasti 7. ja 8. sajandist. Anglosaksid eelistasid ümmargusiketassõlgi läbi kogu perioodi, erinevalt mandrifiibula tüübist võikeldi sõlgedest.
Viikingite sissetungide perioodi põhjustatud segadus vähendas oluliselt kunstiloomingut ning seejärel kujunenud stiil levis lõunapoolsetes keskustes ja oli üha enam teadlik mandri kunstist. Perioodi lõpu poole muutus eliidi, peamiselt kloostrite, eestkoste kunstile väga pillavaks, metallitööst peeti kunstis kõige enam, kuigi ühtegi suuremat väärismetallist objekti pole teadaolevalt säilinud.
Käsikirjad ei olnud ainus anglosaksi kunsti vorm, kuid neid on säilinud palju suuremal hulgal, kui teist tüüpi objekte. Kaasaegsed Euroopas pidasid anglosaksi kullassepatöid ja tikandeid (Opus Anglicanum) eriti peenteks. Arvatavasti kõige tuntum anglosaksi kunstiteos onBayeux' vaip, mille tellis normannist patroon inglise kunstnikelt, kes töötasid traditsioonilises anglosaksi stiilis. Kõige tavalisem anglosaksi kunsti näide on mündid, milliseid on säilinud tuhandeid. Anglosaksi kunstnikud töötasid kafreskode,vandli, kivinikerduste,metallitöö (vaata näiteksFulleri ketassõlg) jaemailimisega, kuid sellest on vähe säilinud.
Vanainglise keel, mõnikord ka anglosaksi keel, oli keel, mida räägitiAlfred Suure ajal ja see jätkas (mitte-Danelaw)Inglismaa ühiskeelena kuni 1066. aasta Normanni vallutuse järgse ajani, kui see normannidest valitseva klassi räägitudanglonormanni keele mõjul muutus jämedalt ajavahemikus 1150–1500keskinglise keeleks.
Vanainglise keel on lähedasem varagermaani keelele, kui keskinglise keelele. See on vähem latiniseeritud ja sisaldab palju morfoloogilisi tunnuseid (käände- ja pöördelõpud), mis kadusid 12.–14. sajandi jooksul. Tänapäevastest keeltest on inglise keelele lähimfriisi keel, mida räägib mõnisada tuhat inimest Friisimaal Hollandis, Saterlandis Alam-Saksimaal Saksamaal ja Põhja-Friisimaal Edela-Taanis.
Enne, kui kirjaoskus vanainglise rahvakeeles või ladina keeles laiemalt levis, kasutati pealiskirjadesruunitähestikku (fuþorc). Kui kirjaoskus enam levis, kasutatiladina kirja kuju koos mõne fuþorc'ist tulnud tähega:Þ jaǷ (tänapäeva kirjas asendatud üldiselt tähegaW).
Korrapäraselt trükitud ja toimetatud vanainglise keele tekstides kasutatud tähed on järgmised:
Tänu võrdlevale eraldatusele jagermaani hõimude raskele sissetungile Põhja-Euroopa osast väljaspool Rooma mõju olianglosaksi Inglismaa põhjalikult germaaniseeritud ja jäi kultuuriliselt rohkem germaanlikuks kui ülejäänud Euroopa läbi suurema osa keskajast.John Blair väitis, et palju sellest, mida Tacitus kirjutas varajaste germaanlaste kohta 1. sajandil pKr, kehtib täpselt anglosakside kohta ja et isegi nende pööraminekristlusse jättis enamiku nende tavadest ja kommetest puutumata.
Anglosaksi sugulusmõisted olid üldiselt väga lihtsad; sama sõna kasutatakse tiitlitesgranddaughter janiece. Selle põhjal olituumikmajapidamine ilmselt norm jasuurperet ilmselt ei peetud eriti vajalikuks, kuigi seal oli veidi suurem tähelepanu isa perekonnale, arvestades anglosakside sõjakat iseloomu. Samuti, kui kirik keelas abiellumiseliiga lähedaste sugulaste vahel, oli lihtrahvas arvatavasti veelgi heidutatum kindlate sugulussidemete hoidmisel; Britannias oli vaid nii palju rahvast ja praktiliselt kõik saarel olid mingil määral suguluses ja võib-olla kauged sugulussidemed tuli unustada või peaaegu kõik abielud oleksid keelatud olnud.
Abiellumisiga pole kindel. Kuigi mõned naised (eriti eliidi hulgast) abiellusid teismeeas, sünnitas enamik naisi esmakordselt ilmselt kahekümnendates eluaastates, mis tähendab seda, et naised abiellusid enamasti hilises teismeeas või kahekümnendate eluaastate algul ning mehed olid tõenäoliselt keskmiselt veidi vanemad kui nende naised.
Anglosaksi perioodist on säilinud väga vähe seadusi, et anda ülevaadet õiguskultuuristRooma õiguse mõju järel ja kuidas see õiguskultuur aja jooksul arenes. Saksid lõikasid karistuseks ära käsi ja ninasid (kui süüdlane varastas midagi või pani toime muu kuriteo). Kui keegi tappis saksi, pidi ta maksmavereraha, hulk sõltus ohvri sotsiaalsest tasemest.
Vanaingliskeelsed kirjandusteosed sisaldasid žanre, nagueepos,hagiograafia,jutlused,piiblitõlked, õigusalased teosed,kroonikad, mõistatused ja muud. Kokku on sellest perioodist säilinud umbes 400käsikirja, tähelepanuväärne korpus nii populaarseks huviks kui ka spetsialistidele uurida.
Selle perioodi kuulsamaid teoseid on poeem "Beowulf", millest sai Britanniasrahvuseepos. "Anglosaksi kroonika" on kogum olulisest vanainglise ajaloost. "Cædmon" 7. sajandist on varaseim tõendatud kirjanduslik tekst inglise keeles.
Kristlus asendas põlise inglise religiooni järk-järgult umbes 7. ja 8. sajandil.Keldi kristlus toodi Northumbriasse ja Merciassemunkade pooltIirimaalt, kuidWhitby kirikukogu valisrooma kristluse. Kui uued vaimulikud said kroonikuteks, kadus vana religioon osaliselt enne, kui see üles tähendati, ja tänapäeva ajaloolaste teadmised sellest põhinevad suuresti säilinud tavadel ja pärimusel, tekstidel, etümoloogilistel sidemetel ja arheoloogilistel leidudel.
Üks väheseid ülestähendatud viiteid on, et Kenti kuningas kohtus misjonärPüha Augustinusega vaid vabas õhus, kus ta võis olla taevajumala Wōdeni kaitse all. Kirjalikud kristlikud keelud paganlikele tegudele on ühed ajaloolaste peamised allikad kristluse-eelsetest uskumustest.
Vaatamata nendele keeldudele elasid arvukad anglosaksi rahva kristluse-eelse kultuuri elemendid üle ristiusustamise protsessi. Näideteks on nädalapäevade ingliskeelsed nimed:
Mõistet "anglosaksi" kasutatakse mõnikord viitamisel rahvastele, kes põlvnevad või on seotud kuidagiinglastega, kuid mõistele ei ole üldkehtivat definitsiooni. Tänapäevastesingliskeelsetes kultuurides väljaspool Britanniat võib "anglosaksi" vastanduda "keldile" sotsiaalmajandusliku tunnusena, viidates või tugevdades ajaloolisi eelarvamusi mitteinglise Briti immigrantide vastu. "Valged anglosaksi protestandid" (WASP) on Ameerika Ühendriikides eriti populaarne mõiste, mis viitab peamiselt vanadele rikastele, enamasti inglise päritolu perekondadele. WASP ei ole sellisena ajalooline märgend või täpne etnoloogiline mõiste, vaid pigem viide tänapäevasele perepõhisele poliitilisele, rahalisele ja kultuurilisele võimule – näiteksBostoni braahmanid. Prantslased kasutavad "anglosaksi" tänapäeval sageli Britannia ja USA ühendvõimule viitamiseks.[viide?]
Väljaspool ingliskeelseid riike, nii Euroopas kui ka ülejäänud maailmas, kasutatakse mõistet "anglosaksi" ja selle otsetõlkeid ingliskeelsete rahvaste ning Britannia,Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide, naguAustraalia,Kanada jaUus-Meremaa ühiskondade viitamiseks – neid piirkondi kutsutakse mõnikordanglosfääriks. Mõistet "anglosaksi" kasutatakse erinevates kontekstides, selgitades sageli ingliskeelse maailma erilist keelt, kultuuri, tehnoloogiat, rikkust, turge, majandust ja õigussüsteeme. Variatsioonide hulka kuuluvadsaksa "Angelsachsen",prantsuse "Anglo-Saxon",hispaania "anglosajón",portugali "anglo-saxão",poola "anglo-saksoński",itaalia "anglosassone",katalaani "anglosaxó",jaapani "Angurosakuson" jaukraina "aнглосакси". Sõltuvalt kõnelejast võib aga mõiste sisu varieeruda.[viide?]
Uue kasutuse piiratud kildkonnas sai angosaksi termin 2022. aasta kevadel, kui Putini juhitav režiim Venemaal hakkas sellega tähistama lääne ühiskonda (suuresti ingliskeelset või saksakeelset), mis on nende arvates "manduva Lääne" võrdkuju.[viide?]
.JPG)
