 | See artikkelvajabtoimetamist.(September 2023) Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
Andragoogika on täiskasvanute õppe teooriale pühendunud valdkond. Seekasvatusteaduste allharu, uurib täiskasvanud inimesteõpetamist jaõppimist. Valdkonnal puudub kokku lepitud definitsioon. Andragoogika hõlmab kõrgkoolipedagoogikat, tootmispedagoogikat, sõjaväepedagoogikat jm.
Täiskasvanute õpetaja või täiskasvanute õppimist-õpetamist uuriv inimene onandragoog.
Andragoogika rajajaks peetakse tšehhi õpetajat ja kirjanikkuJan Amos Komenskýt. Terminit "andragoogika" kasutas esimesena saksa gümnaasiumiõpetajaAlexander Kapp1833. aastalPlatoni haridusteooriat käsitlevas raamatus "Platon's Erziehungslehre: Als Pädagogik Für Die Einzelnen und Als Staatspädagogik. Oder Dessen Praktische Philosophie". Teooriat arendas edasiEugen Rosenstock-Huessy.
Eestis loodiE. Vilde nimelisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti andragoogika ja juhtimistöö kateeder1986. aastal.
1906. aastal asutatiTallinnaskodanikualgatuse korrasEestimaa Rahvahariduse Selts, mille eesmärk oli edendada emakeelset rahvaharidust. Seda peetakse Eesti täiskasvanuhariduse kujunemise alguseks.[1]
1917. aastal asutatiTallinna Rahvaülikooli Seltsi Nõukogu. Selts loodi eesmärgiga tõsta rahva üldist haridustaset. Selleks võis selts luua teadus-, üld- ja kutseharidusasutusi, organiseerida kursusi, loenguid, õpiringe, laulu- ja muusikakoore, avada näitusi, muuseume, laboratooriume, raamatukogusid ja -kauplusi, välja anda brošüüre, raamatuid, oma häälekandjat jne.[2]
1919. aastal asutatiTallinna Kolledž. See oli aastatel 1919–1940 Tallinnas aadressilKooli tänav 2 tegutsenud õppeasutus, kus täiskasvanud ja töötavad noored said omandada gümnaasiumihariduse ning gümnaasiumi lõpetanud said omandada kõrgema majandushariduse. Keskkooli õppekava vastas gümnaasiumi reaal- ja humanitaarharu õppekavale ning koosnes kolmest kursusest. Kooli lõpetaja sai gümnaasiumidiplomi ja võis astuda ülikooli.[3]
1919. aastal sai alguse täiskasvanutele suunatud eestikeelne haridus.[1]
1924. aastal asutati Eesti esimesel hariduskongressilEesti Haridusliit, mille sihid olid seotudrahvuskultuuri ideaalidega ja täiskasvanutele suunatudvabahariduse tegevustega[1].
1925. aastal hakati arendama venekeelset täiskasvanute haridust Eestis. Kultuuriautonoomia seaduse järgi avanesid sel aastal tänu eraalgatusele võimalused venekeelseks täiskasvanute hariduseks.1927. aastal avatiTallinna Rahvaülikooli juures venekeelne rahvaülikool.[1]
Aastal1935 avastatud teoses "Pampaedia" (kirjutatud u 1650) märkis tšehhi pedagoog Jan Amos Komenský eripäraste institutsioonide, meetodite ja ettevalmistusega õpetajate vajalikkust täiskasvanuõppes. Sündis väide, et kõik inimesed on arengu- ja õppimisvõimelised. Sealt sai alguse ka andragoogika laialdasem mõistmine.
Saksamaal tegutses kasvatusteadlaneFranz Pöggeler, kes levitas saksakeelses haridusruumis andragoogika mõiste tähendust ja kinnitas kanda Euroopas.
Brasiilia pedagoogPaulo Freire arendas samal ajal oma kriitiliste ideede teooriat, mille järgi on andragoogilise protsessi põhieesmärk indiviidi loovuse ja kriitilise mõtlemisvõime areng, mitte selle takistamine[4].1926 ilmus pedagoogikateadlase ja filosoofiEduard C. Lindemani peateos "Täiskasvanuhariduse mõte”[5]. Uudses käsitluses rõhutati hariduse põimumist eluga ja tänu sellele hakkas andragoogikas muutuma ka õpetaja roll: võimukast õpetajast pidi saama juhendaja. Lisaks viis Lindeman termini "andragoogika" inglise keeleruumi.
Nõukogude ajal toimusid olulised suunamuutused kultuuriloomes, väärtustes, hariduseesmärkides ja -võimalustes. Sellel perioodil avati uuesti isemajandamise põhimõttel tegutsevad rahvaülikoolid, millega loodi täiskasvanutele Eestis võimalus õppida paindlikes õppevormides neljaosalisel õppekaval. Aastad 1950–1970 olid Eesti täiskasvanuhariduses olulised. Kahekümne aasta jooksul loodi ja rakendati välja- ja ümberõppe süsteem Eesti töölistele ning eraldi koolitussüsteem juhtidele ja spetsialistidele.[1]
Üle maailma tehti sel ajal palju uuringuid, mis kujundasid andragoogikat kui täiskasvanuhariduse teooriat. Samuti hakkas1968. aastal terminit "andragoogika" kasutamaMalcolm Knowles.[6] Aastal1966 võetiUSA Kongressis vastu esimene täiskasvanuhariduse seadus, mis ei olnud seotud kutse- või tööalase väljaõppega[7].
Sel ajal lisandus andgragoogika mõistele hariduse kontseptsiooni muutuse tõttu täiskasvanu õppimise ja täiskasvanulikkuse ning subjektsuse temaatika.
Puudu oli piisava ettevalmistusega õppejõududest ja koolitajatest, kes oleksid teadlikud täiskasvanute õpetamise ja õppimise eripäradest. Täiskasvanute koolitajate puudus mõjutas ka edaspidist andragoogika arengut.
Sel perioodil kujunes täiskasvanute õppes välja kaks suunda:
1976. aastal loodi Tallinnas Eduard Vilde nimelises Pedagoogilises Instituudis haridusjuhtide ettevalmistus- ja täiendusteaduskond.
1980. aastal loodiEesti Majandusjuhtide Instituut (EMI).
1980–1990 toimusid Eestis andragoogika valdkonnas olulised muutused, sest sellel perioodil hakati kujundama Eesti täiskasvanuhariduse poliitikat, mille mõjud ulatuvad tänapäeva.1986. aastal loodi Tallinna Pedagoogilise Instituudi haridusjuhtide ettevalmistus- ja täiendusteaduskonnas andragoogika ja juhtimistöö kateeder, mis oli suunatud haridusjuhtide ettevalmistusele täiskasvanuõppeks. Uuenduslik lähenemine võimaldas teoreetilisi teadmisi kohe rakendada.[1]
1980. aastate lõpus reguleerisid täiskasvanute haridust Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrused "Täienduskoolituse ja ümberõppe organiseerimine" ning "Täienduskoolituse ja ümberõppe korralduse organiseerimine". Nende dokumentidega said ametliku tähenduse ka sellised mõisted nagu "täiskasvanute täiendkoolitus", "ümberõpe", "ümberõppesüsteem", "koolitustellimus", "täiendkoolituse reguleerimine", "mitteformaalne ja informaalne haridus" ning "elukestev õpe".[1]
Aastad 1990–2000 on Eesti täiskasvanuhariduse ajaloos olulised mitmel põhjusel. Kõikides Eesti suuremates keskustes oli täiskasvanutel võimalik omandada keskharidust.
Sellel ajal loodi täiskasvanuhariduse kolm valitsusvälist organisatsiooni.
Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon (ETKA), tänapäevalANDRAS, loodi1991. Selle esimene president oli andragoogikaprofessor Talvi Märja. Samal aastal sai ETKA Euroopa Täiskasvanute Hariduse Assotsiatsiooni liikmeks. ETKA korraldas1997. aastal esimesena Balti riikides täiskasvanud õppija nädala ja täiskasvanuhariduse foorumi ning alustas täiskasvanute koolitajate koolitusprogrammide loomist ja rakendamist.
Eesti Vabaharidusliit koondas vabahariduslikke koolitusasutusi ja mittetulundusühinguid, arendas vabaharidust ning jätkas Eesti Haridusliidu (1924–1940) traditsioone.
Avatud Hariduse Liit (AHL) lähtus põhimõttest, et areng toimub õppimise kaudu, keskendus kodanikuõpetusele, regionaalarengu toetamisele ja lühikoolitustele ja arendas vabaharidust.
1993. aastal võeti vastu seadus, millega sätestati täiskasvanute koolituste alused ja tagati õppimisvõimalused täiskasvanutele. Eesti oli üks esimesi endistest sotsialistlikest riikidest, kus selline seadus vastu võeti.
Alates1996. aastast on UNESCO eestvedamisel täiskasvanuharidus nii Euroopas kui ka kogu maailmas palju arenenud: vastu on võetud deklaratsioone ja strateegilisi arengukavasid, milles kajastusid UNESCO seatud sihid "õppimisvõimaluste loomine" ja "elukestva õppe võimaldamine kõigile".[viide?]
1998. aasta lõpuks oli Eestis 481 täiskasvanute koolitamisega tegelevat koolitusfirmat.
Rahvusvaheline koostöö ja Eesti liitumine Euroopa Liiduga (2003) tõi kaasa õppimisvõimaluste avardumise kõrghariduses. Suurenes õppekavade arv ja lisandusid avatud õppe võimalused ülikoolides.
2001. aastal avati Tallinna Ülikoolis andragoogika õppekava, millega loodi võimalus elukestvaks õppeks.
2004. aastal kinnitati kutsestandardid ja kutsete hindamisstandardid, mille koostas ETKA ANDRAS (Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon) koos Eesti Kutsekoja ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi andragoogikaosakonnaga.
2005. aastal lisandusidEuroopa Sotsiaalfondi rahastatud tööalased koolitused, mis tõid Eestis täiskasvanud õppijaid juurde.
2005. aastal kiitis Eesti Vabariik heaks Elukestva õppe strateegia 2005–2008, sätestati täiskasvanute tööalase koolituse rahastamise vastutusalad ja rahastussüsteem ning sätestati kutsekvalifikatsioonide raamistik.
2008. aastal koostati Eesti täiskasvanuhariduse riiklik arengukava 2009–2013. Arengukavas lähtuti põhimõttest tagada täiskasvanutele paindlikud võimalused ning ligipääs formaal- ja mitteformaalharidusele. Sätestati ka vabahariduskeskuste tegevus, st muutus legitiimseks mitteformaalhariduslik õpe – sel aastal tegutses Eestis 55 vabahariduslikku koolituskeskust, koolitused oli mitmekesised.
Sel perioodil põimus andragoogika Euroopa Liidu haridusruumiga. Tänu sellele leiti nii raha kui ka muid vahendeid andragoogika arendamiseks.
Samuti on tähelepanuväärne saavutus "Elukestva Strateegia 2020" loomine ja elluviimine. Oluline sündmus andragoogika arengus on veel2015. aastal täiskasvanutele loodud võimalus omandada keskhariduskutsekoolides. Samuti on täiskasvanutele võimaldatud nii üldhariduse, kutseõppe kui ka kõrghariduse omandamiseks paindlikke õppimisvõimalusi erinevates haridusasutustes. Näiteks 2017. aastal korraldati täiskasvanutele 74 000 kursust, kus osales 373 000 inimest. Aastatel 2011–2018 on tööealise elanikkonna osalemine koolitustel aastast aastasse suurenenud. Kui 2011. aastal oli tööealisest elanikkonnast haaratud 12%, siis 2018. aastaks oli see kasvanud 19,7 protsendini.[viide?]
Sellesse perioodi jääb ka Eesti esimene osalemine PIAAC-i rahvusvahelises täiskasvanute infotöötlusoskuste uuringus vahemikus 2008–2015. Perioodil 2018–2024 osaleb Eesti PIAAC-i kordusuuringus. Eesti riik on käivitanud tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi uuringu (OSKA).
ETKA ANDRAS tegeleb aktiivselt täiskasvanuhariduse populariseerimisega, näiteks on Eesti AGENDA riiklik koordinaator. AGENDA on Euroopa Liidu hariduskomisjoni algatus, mille toel soodustatakse haridusasutuste koostööd ja sihtrühmade kaasamist elukestvas õppes osalemiseks.
