| Alfonso Maria di Liguori | |
|---|---|
 | |
| Sant'Agata de' Goti piiskop | |
| Ametiaeg 1762–1775 | |
| Eelnev | Flaminius Danza |
| Järgnev | Onofrio de Rossi |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | 27. september 1696 |
| Surmaaeg | 1. august 1787 |
Alfonso Maria de LiguoriCSsR (27. september1696 –1. august1787) oliSant'Agata de' Goti piiskop, filosoof, teoloog, kirjanik ja helilooja. Ta oliredemptoristide ordu asutaja. Ta onkatoliku kirikupühak ja ükskirikudoktoritest. Tema mälestuspäev on 1. august.[1]
Alfonso Maria de Liguori sündis 1696. aastalNapoli lähedalMarianellas[2]. Tema vanemate soovil sai ta hea hariduse, õppides filosoofiat, kirjandust ja kunsti[3]. Lisaks sellele õppis ta ka ratsutamist ja vehklemist, kuidmüoopia jaastma tõttu oli ta sõjaväeliseks karjääriks kõlbmatu[4]. Oma hilisemas elus kannatas ta kaartriidi all[5]. Ta asus õppimaNapoli ülikoolis. 16-aastaselt lõpetas ta kooli doktorikraadiga õigusteadustes[6]. 18-aastaselt astus tamertsedariaanide ordusse.[3]
Liguorist sai edukas jurist, kuid pärast tähtsa kohtuasja kaotamist lahkus ta ametist. Liguori liitusoratoorlaste orduga ning kavatses preestriks hakata. Kuigi ta isa oli sellele algselt vastu, pühitseti Liguori lõpuks 1726. aasta 21. detsembril preestriks. Ta sai lihtrahva seas tuntuks oma jutlustega. Lisaks hoolitses ta väga vaeste eest[3]. 1732. aastal asutas ta redemptoristide mungaordu, mille eesmärgiks seatigi vaeste eest hoolt kandmine. Liguori jutlustas kajansenismi vastu.[7] Liguori pidas koos ordu liikmetega jutlusi üle terveNapoli kuningriigi territooriumi.
Liguori oli 1752. aastal halva tervise tõttu sunnitud maal jutlustamisest loobuma. 1762. aastal nimetati ta paavstClemens XIII pooltSant'Agata de' Goti piiskopiks. Oma ametiajal hoolitses ta tihti rahva eest, jagades neile põudade ja haiguspuhangute ajal toitu.[6]
1767. aastal tabas Liguorit ränkreumahoog, mille tagajärjel jäi tema kael elu lõpuni ettepoole sirutatuna paigale. 1775. aastal astus ta paavstPius VI loal piiskopiametilt tagasi. Elu lõpuni elas taPaganis. Alfonso Liguori suri seal 1. augustil 1787.[6]
Alfonso Liguori kuulutati 15. septembril 1816 paavstPius VII poolt õndsaks. 1839. aasta 26. mail kuulutati ta paavstGregorius XVI poolt pühakuks.[8] Ta on pihiisade kaitsepühak[9].
Alfonso Liguori oli väga viljakas kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud 63. keelde. Tema teostel on olnud suur mõju katoliikliku teoloogia üle, mistõttu kuulutati ta 7. juulil 1871 paavstPius IX poolt kirikudoktoriks.[10] Liguori kirjutas elu jooksul üle 100 teose[3]. Neist tuntuimad on "Theologia moralis", "Le glorie di Maria", "Pratica di amar Gesù Cristo", "Uniformità alla Volontà di Dio" (Liguori olevat lasknud seda teost endale ette lugeda, kui tema enda nägemine selleks liiga kehv oli[11]) jt.
Liguori palved iga nädalapäeva jaoks on avaldatud ka 2024. aastal ilmunud eestikeelses katoliku palveraamatus[12].
Liguori maalis oma esimese suurteose 23-aastaselt. Tema töödest on kõige tuntumad "Kristus ristil" ja tema maal Neitsi Maarjast.[13][14]
Liguori kirjutas ka mõne kirikukoraalid. Tuntuimad on "Tu scendi dalle stelle" (kirjutatud 1732. aastal, teose meloodiat kasutas hiljem oma klaverisonaadis K513Domenico Scarlatti[15]) ning "Gesù mio con dure funi".[16]
Mitmed Liguori palved on ka teiste heliloojate viisistatud. 1843. aastal avaldati Liguori tekstid Simon Sechteri meloodiatega kogumikus "Des heiligen Alphons von Liguori geistliche Gesänge".[17]
