Airbus A320 on kitsa kerega lühi- ja pikamaa lennukiperekond. Lennukeid ehitabAirbus. Tootepere koosneb lennukitestA318,A319,A320 jaA321. Viimane on tuntud ka kui ACJ ärilennuk. A320-d liigitatakse veel A320ceoks (current engine option) jaA320neoks (new engine option). Sõltuvalt mudelist mahutavad A320-d kuni 236 reisijat ning lennuulatus on 3100–12 000 km vahel.
2020. aasta kriisini arvutati, et maailmas maandub või tõuseb õhku A320 pere lennuk iga 1,6 sekundi tagant.[viide?]
Esimene A320 pereliige – A320 – ehitati märtsis1984, esimene lend toimus22. veebruaril1987 ning esimene lennukõlblik lennuk jõudisAir France'i märtsis 1988. Lennukiperet laiendati veel:A321 (esmatarne1994),A319 (1996Swissair) ningA318 (2003Frontier Airlines). A320 pere tutvustas esimesena maailmas elektroonilist lennukijuhtimissüsteemi (FBW), samuti külgjuhiga juhitavat kommertslennukit. Alates sellest ajast on lennuki juhtsüsteemi pidevalt uuendatud. Lennuki viimased viimistlused tehaksePrantsusmaal Toulouse'is jaSaksamaal Hamburgis.
31. juuli 2019. aasta seisuga on maailmas 8951 Airbus A320 lennukit, millest 8532 on aktiivses kasutuses. Tellitud on veel 5822 lennukit. Selle pere lennukeid on nimetatud maailma kiiremini müüdud lennukitüübiks ning parimaks ühe põlvkonna müüdud lennukiks. A320 pere muutus populaarseksodavlennufirmade seas, nagu näiteksEasyJet, kes vahetas oma vananevadBoeing 737 lennukid A319 ja A320 vastu. 2019. aasta oktoobri seisuga onAmerican Airlines suurima A320 lennukipargiga lennufirma, kuhu kuulub 409 Airbus A320 pere lennukit. Euroopa suurima A320 lennukiperega lennufirma onEasyJet. Otsene konkurent A320 lennukitele onBoeing 737 pere.
2010. aasta detsembris tutvustas Airbus uut generatsiooni,A320neo. Uue generatsiooniga tulid tõhusamad mootorid, täiustused lennukikeres ning lennukitiiva otste kujunduses, midaAirbus hakkas kutsumaSharklet'iks. Tänu uutele mootoritele on kütuse kokkuhoid kuni 15% reisija kohta.30. septembri 2019. aasta seisuga on tellitud 6660 A320neo lennukit, millest tellijale on kätte toimetatud 973.28. veebruari 2019. aasta seisuga lendab Airbus A320neo lennuk rohkem kui 30 reisilennufirmas. Nendest enim kasutab A320neo variantiIndiGo. Esimene A320neo toimetatiLufthansale 20. jaanuaril 2016 ning teenistusse asus lennuk viis päeva hiljem.
| Lennuk | Kohti ühe klassiga | Kohti kahe klassiga | Lennukaugus |
|---|
| Airbus A318 | 117 (max 132) | 107 | 5741 km |
| Airbus A319 | 134 (max 156) | 124 | 6945 km |
| Airbus A320 | 164 (max 186) | 150 | 6112 km |
| Airbus A321 | 199 (max 236) | 185 | 5926 km |
Kui Airbus kujundas Airbus A300 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses, lootsid nad luua laiaulatusliku lennukipere, kes pakuks konkurentsiAmeerika kahele suurimale lennukitootjale:Boeing jaDouglas.
SaksamaaMesserschmitt-Bölkow-Blohm,SuurbritanniaAircraft Corporation, RootsiSaab ja HispaaniaCASA olid koos välja töötamas 180–200-kohalist lennukit Europlane. See mõte aga hüljati, kui kuuldi Airbus A310 edukusest.
1977. aasta juunis loodi programm "Joint European Transport". Koos töötati välja 130–188 istekohaga lennuk, mille kiirus on 0,84Machi ning jõudu annavad kaksCFM56 mootorit. Hiljem edastati see plaanAirbusile, millele järgnesid üherealiste lennukite õppused. Töötati välja kolm erinevat kujundust, kus istmekohad varieerusid 125 ja 180 istekoha vahel. See polnud toona veel selge, kuid tegelikult koostati jooniseid A319, A320 ja A321 jaoks. Üherealiste lennukite ehitus lõi lõhe Airbusi meeskonda: kas pigem ehitada kahemootorilisi lühimaalennukeid või hakata ehitama nelja mootoriga pikamaalennukeid. Viimase vastu tundis huviLufthansa. Siiski otsustati jätkata kahemootoriliste lühimaalennukite ehitusega.
1981. aastal taas kujundati A320. Sel aastal tegid koostööd Airbus ja Delta Air Lines, et välja töötada 150-kohaline lennuk. Seda nõudis Delta Air Lines. Airbus A320 veaks 150 reisijat 5280 km või 3440 km kaugusele, kasutades selleks kütust ainult lennuki tiibadest. Airbus A320 kabiini laiuseks kujundati 3,7 meetrit (Boeing 3,45 m). A320 tiivad läbisid mitmeid disaini muutusi. Lõplikuks tiibade pikkuseks sai 33,91 meetrit.
Airbus töötas välja A320 programmi 2. märtsil 1984. Selleks ajaks olid nad saanud 96 tellimust. Nende esimene klient oli Air France, kes tellis 25 A320 prototüüpi ning eelnevalt 1981. aastal toimunud Paris Air Show tarvis veel 25 tükki. 1983. aasta oktoobris esitas tellimuse briti eralennufirma seitsmele A320-le. Cyprus Airways oli esimene lennufirma, kes tellis V2500 mootoritega A320 lennukid, millele järgnesid 1984. aastal Pan Am 16 lennukitellimusega ja Adria Airlines. Kõige märkimisväärsem tellimus tuli Northwest Airlinesi poolt, kes esitas tellimuse sajale A320 lennukile.
Prantsuse peaministri Jacques Chiraci ning Walesi printsi ja printsessi auks toodi Airbus A320 esimest korda välja 14. veebruaril 1987. Esmalend sooritati 22. veebruaril ning see kestis 3 tundi ja 23 minutit (Toulouse'ist). Testlendude programm kestis kokku 1200 tundi ning selle käigus sooritati 530 lendu. Euroopa Lennuühenduste sertifikaat saadi 26. veebruaril 1988. Esimene A320 toimetati Air France'ile 28. märts 1988.
A320 esimene tuletatud versioon sai nimeks A321, mida tunti ka kui väljavenitatud kerega mudel A320, A320-500 ja A325. Seda esitleti 24. novembril 1988, kui oli kindlustatud 183 lennuki ostu 10 kliendilt. Lennukile tehti minimaalselt muudatusi. Suurimateks ja märgatavamateks muudatusteks olid tiivad ning lennukikere venitus. Tiibadele lisati kahe taskuga õhuklapid ning väiksed muutused tehti ka tiibade otstes. Selle tulemusena suurenes tiibade kogupindala 124 m²-lt 128 m²-le. Lennuki A321 kere venitati 6,94 meetrit pikemaks, kui oli A320 kere. Kuna lennukikeret venitati, pidid muutuma ka varuväljapääsude suurus ja asukohad. Lennukikere ja velgede maksimaalne kandevõime tõsteti 9600 kilogrammilt 83 000 kilogrammile.
Viimase lihvi sai A321 Saksamaa tehases. Asukohas jõuti selgusele pärast vaidlusi Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Prantsusmaa väitis, et asukoha vahetus oleks mõttetult kallis (135 miljonit eurot), kuid Saksamaa arvates oleks kolimine Airbusile tuleviku perspektiivis kasulik. Teine tootmisliin asus Hamburgis, seal toodeti ka A319 ja A318.
A321 esmalend toimus 11. märtsil 1993. Esimene A321 prototüüp lendas V2500 mootoritega ning registreerimiskoodiga F-WWIA. Teine prototüüp lendas CFM56-5B mootoritega esimest korda sama aasta mais. Esimesed ostjad olid Lufthansa ja Alitalia, kes tellisid vastavalt 20 ja 40 lennukit. Lufthansa esimene A321, V2500 mootoritega, saabus 27. jaanuaril 1994, Alitalia sai oma CFM56-5B mootoritega lennuki 22. märtsil.
A319 oli uusarendus algsele A320-le. Kui Airbusil oli A320/321 müügiga edu saavutatud, suunati fookus toona tuntud A320M-7-le, mis tähendas A320 miinus seitse lennukikere aknaraami. See prototüüp oli otsekonkurent Boeing 737-300/737-700-le. Lühendamine saavutati eemaldades neli akent enne ja kolm pärast tiiba. Selle tulemusena sai lennuki pikkuseks 3,73 meetrit. Varuväljapääsude hulk vähenes neljalt kahele.
Airbus hakkas antud mudelit pakkuma 22. mail 1992. Esimene A319 klient oli ILFC, kes ostis kuus lennukit. 23. märtsil 1995 läbis A319 viimase vaatluse Hamburgi tööstuses. Esmalend ja -esitlus toimusid vastavalt 24. augustil ja 25. augustil 1995. Sertifikaat hõlmas kahte lennukit ning 350 lennutundi. CFM56-5B6/2 variant sai sertifikaadi 1996. aasta aprillis.
Esimene lennuk jõudis Swissairini 25. aprillil 1996 ning teenistusse asus lennuk kuu lõpus. A319 oli populaarne odavlennufirmade seas, näiteks EasyJet tellis 125 lennukit.
A318 sündis 1990. aastate keskpaigas Hiina lennukitööstuse kontserni, Singapuri lennutehnoloogia, Alenia ja Airbusi koostööl. Selle projekti raames pidi valmima 95–125-kohaline lennuk. Programmi hakati kutsuma AE31X, millesse kuulus 95 istmekohaga AE316 ja 115–125-kohaline AE317. Esimesele neist anti pikkuseks 31,3 meetrit, AE317 pikkuseks oli 34,5 meetrit, mis oli 3,2 m pikem kui AE316. Mootoritest oli valikus Rolls-Royce BR715, CFM56-9 või Pratt and Whitney PW6000. Väiksema versiooni maksimaalseks õhkutõusu kaaluks oli 53,3 tonni ja AE317 maksimaalseks õhkutõusu kaaluks 58 tonni. Lennuulatuseks sai AE316 5200 km ja AE317 5800 km. Mõlema versiooni tiibade laius on 31 meetrit ning kabiin sarnaneb A320 omaga. See arendus läks maksma 1,8 miljardit eurot ning toimus Hiinas.
Samal ajal arendas Airbus lennukit A318. 1998. aasta alguses avaldas Airbus plaani ehitada A320-l põhinev 100-kohaline lennuk. Projekt AE31X hüljati 1998. aasta septembris ning pärast seda tuli Airbus avalikkuse ette uue lennukiga A318. A318 oli Airbusi kõige väiksem toode ning juhuslikult arendati seda samaaegselt maailma suurima reisilennukiga A380. Esmalt kutsuti lennukit A319M5, mis võrreldes A319-ga oli 0,79 meetrit lühem eespool tiiba ja 1,6 meetrit pärast tiiba. Nende kärbete tulemusel vähenes istmekohtade arv 124-lt (A319) 107-le, kui oleks kaheklassiline kujundus. Lennukaugus 5700 km ning Airbusi toodetudsharklet'iga oleks see 5950 km.
107 istekohaga A318 avalikustati 26. aprillil 1999. aastal. Tellimusi antud tüübile tuli 109. Pärast kolme aastat kujundust, toimus esmalend 15. jaanuaril 2002. aastal Hamburgis. Juhtivmootoriteks kasutati Pratt and Whitney PW6000, kuid välja tuli kardetust suurem kütusekulu. Airbus A318 109 tellimusest jäi alles vaid 80. Lennusertifikaat saadi 23. mail 2003 (17 kuud hiljem) pärast 850 lennutundi ja 350 lendu. 22. juuli 2003 sai esimene klient, Frontier Airlines, kätte oma lennuki ning kuu lõpuks alustas A318 nende meeskonnas tööd.
A320 on kolme varianti A320-100, A320-200 ja A320neo (New Engine Option). A320-100 toodeti ainult 21 tükki. A320-200 on kõige levinum. A320neo on kõige moodsam ja säästlikum. A320 on kõige levinum Airbusi lennuk.
A319 on A320 lühem versioon. Suurim operaator onEasyJet.
_%2527House_colors%2527_F-WWBA_-_MSN_001_(10276181983)_crop.jpg)