Ainud onJaapani põhjaosas ja vähesel määralVenemaal elavpõlisrahvas, kes nii keeleliselt, kultuuriliselt kui ka geneetiliselt erinevad tugevastijaapanlastest. Nende viimasel ajal eelistatud endanimetus onutari 'seltsimehed, kaaslased', sest nende omanimetus on Jaapanis muutunud halvustavaks.
Ainude täpne arv on teadmata, sest paljud neist eelistavad oma etnilist päritolu varjata; neid võib olla 20 000...150 000[viide?]. 1999. aasta rahvaloendusel saadi ainude arvuks Hokkaidōl 23 767; Venemaal on rahvaloendusel loendatud 109 ainut.Ainu keel on äärmiselt ohustatud, seda valdavad vaid üksikud inimesed.[1] Valdav osa ainudest on assimileerunud.
Ainusid on peetud Jaapani põlisasukateks. Mõnikord on neid peetud JaapaniJōmoni perioodi elanike järglasteks.[2]
Ainu mütoloogia järgi tulid nende esivanemad taevast. Ainude pärimuse (Yukar) järgi elasid ainud oma praegusel asualal "sada tuhat aastat enne Päikese Laste saabumist"[3].
Ühe teooria järgi hakkasid ainud ja jaapanlased asustama Jaapanit umbes üheaegselt, kuid nende vahel puudusid kaua lähemad kontaktid. Asustuse tihenedes olid erinevateetnoste omavahelised suhted algselt sõbralikud, kuid järk-järgult hakkasid jaapanlased ainusid nende maadelt välja tõrjuma, kohates vaid ajutist vastupanu.
Meiji perioodil (1868–1912) ainu keel keelustati ja ainud, keda jaapanlased pidasid metslasteks ja barbariteks, sunniti valitsuse eraldatudreservaatidesse. Jaapani valitsus püüab tänini ainusid Jaapani ühiskonda assimileerida ja suurel määral on see ka õnnestunud. Ainude traditsioonilisi külasid kasutatakse turismiatraktsioonina. Alates1997. aastast on Jaapani valitsus eraldanud teatud ressursse ainu kultuuri uurimiseks ja edendamiseks.
Ainudel puudub omakeelnekirjandus, kuid on rikkaliksuuline pärimus. Ainu traditsioonilises kultuuris mehed ei ajanud habet; nii meestel kui naistel oli ühesugune õlgadeni ulatuv juukselõikus. Naised kaunistasid nägu ja kehatätoveeringutega. Traditsiooniline rõivastus oli punutudniinest ja kaunistatud ornamentidega, talvel kanti loomanahast pealisrõivaid.
Ainudeusund olianimism: usuti, et kõigel looduses on omakamui (hing, kaitsevaim). Kõige tähtsam neist oli kolde-ema, järgnesid mäevaimud, merevaimud jt. Usutihauatagust elu ja vaimudemaad, kuhu pidid siirduma surnute hinged. Usulisi kombetalitusi, näiteks ohverdamist jm, täitis küla pealik, kutselisi preestreid ei olnud.
↑Katharina V. Sjöberg.-Studies in Anthropology and History, 9:The Return of the Ainu, Cultural Mobilization and the Practice of Ethnicity in Japan, Harwood Academic Publucations, 1993,ISBN 3-7186-5401-7.
