See artikkel räägib kinnisest tulekoldest; tähtkuju kohta vaata artiklitAhi (tähtkuju); india jumala kohta vaata artiklitVritri
Ahi RootsisSaunaahi Soomes
Ahi on üldjuhul kinninetulekolle, milleskütuse põlemise tagajärjel eraldubsoojus. Ahje kasutatakse peamiselt ruumide kütmiseks, kuid ka toidu valmistamiseks. Mõnel pool tarvitatakse toiduvalmistamiseks ka poolkinnisi või lahtisi ahje.[1]
Tänapäeval nimetatakse analoogia põhjal ahjudeks samuti tööstusseadmeid, milles soojust kasutatakse tehnoloogiliseks kuumutamiseks (ntmartäänahi), ning teiste soojusallikatega seadmeid (ntelektriahi).
Eestis on traditsioonilised kinnised ahjud, kus kütusena tarvitatakse enamasti töödeldudpuitu (puuhalud,puidugraanulid vms) võiturvast (turbabrikett). Toitu valmistatakse sellistes ahjudes kas kinnistes nõudes (ntahjupott), pealt kaetud nõudes (nt fooliumiga kaetud alusel) või nõudeta (nt tuhas küpsetatudkartulid). Tuld ahjus segatakseahjuroobiga, nõusid võidakse ahju asetadaahjuhargiga. Ahjusuu ees on ahjuuks, suitsuava sulgemiseks onahjusiiber, siibrit võib asendadalõõris asetsev kaas ehk kriska või pelt.
Tavapäraselt on ahje ehitatud kividest võikeraamikast (tellised). Selline materjal salvestab soojust ja soojendab õhku ka pikka aega pärast kütmise lõppu, muutes kinnise ahju küttekoldena efektiivsemaks kui lahtised kolded, mis soojendavad ümbrust üksnes kütuse põlemise ajal.
Traditsiooniliste ahjude puhul ei põle kütus tihtipeale täielikult, nii et õhku paiskub suures koguses tervisele kahjulikke jääkaineid. Seepärast onahikütte korral oluline hoida küttesüsteem korras ning kasutada ahjus põletamiseks mõeldud kütust, mitte tarvitada ahju jäätmepõletuseks (põletades nt kilet vmsplasti, värvitud puidujäätmeid jms).
Nähtavaid gaasilisi jäätmeid nimetatakse suitsuks, kuid kahjulikud jääkained võivad olla ka nähtamatud (ntvingugaas).Ahjulõõri kogunevaid jääkaineid nimetataksetahmaks, selle eemaldamise ning küttekollete üldise korrashoiuga tegelevadkorstnapühkijad.
Rehielamutes kasutati suurireheahje, mis pidid andma piisavalt soojust, et kuivatada ka parte peale laotatud vilja. Reheahjudel oli oluline roll uusaja Euroopas ainulaadsesBaltimaade viljatöötlustehnoloogias, mistõttu siitkandi vili säilis hästi ja oli kõrgelt hinnatud; ahjust pidevalt erituv suits, mis vilja säilimist soodustas, kahjustas samas inimeste tervist, mistõttu 19. sajandi algul märkisKarl Ernst von Baer raamatus "Eestlaste endeemilised haigused", et eestlaste seas on väga levinudsilmahaigused.
Köetakse kuivade puudega, mis on kuivanud kaks hooaega ning lastakse vahetult enne kütmist toas seista kaks päeva. Märjad puud on madalama kütteväärtusega ning põhjustavad lõõridesse ja korstnasse pigi ning tahma tekkimist.[3] Eestis levinuimad kütteks kasutatavad puuliigid on küüteväärtuse alusel pingereas vastavalt: kask, mänd, haab, kuusk, lepp. Kõige suurema kütteväärtusega on väärispuud tamm, saar ja jalakas.[4][5]
Puuküttega ahju köetakse valdavalt talvel, aga ka kevadel ja sügisel. Enne kütmist eemaldatakse koldest liigne tuhk, avataksesiiber (või kriska e pelt), laotakse koldesse puud: alla jämedamad, peale peenemad (kolle täidetud ligi 70%) ning süüdatakse paberi, kasetohu, puidupilbaste võisüüteklotsidega. Pärast halgude ärapõlemist suletakse siiber järk-järgult, pärast süte kustumist suletakse siiber täielikult.[4]
Tulekahjude arv kasvab külmal perioodil ülekütmise tõttu, kuna pärast esimest ahjutäit ei lasta ahjul jahtuda, vaid pannakse kohe järgmised ahjutäied küttesse. See põhjustab ahju ülekuumenemist ningsoojuspaisumise tõttu võivad ahjuseina tekkida praod.Ülekütmise tagajärjel võib süttida ka lõõridesse ja korstnasse kogunenudtahm. Tuleohtu välditakse ahju regulaarse, tavaliselt kord aastas puhastamisega asjatundja (korstnapühkija, potssepp) kontrollida, samutisuitsuanduri javinguanduri paigaldamisega. Tuleohtu suurendab ka näiteks märgade puude kasutamine, mis põhjustab omakorda koldes tuleohtliku tahma ja tõrva kogunemist, samuti ahju prügiga kütmine või kolde ees süttivate materjalide ja prahi hoidmine, lisaks puudub kolde ees tulekindel kattematerjal, näiteks metall, kivi, klaas või keraamika.[4][6][3]
