60ndate inimesed (vene keeles Шестидесятники,ukraina keeles: Шістдесятники) olid Nõukogude Liidu intelligentsia uue põlvkonna esindajad, kes võtsid osaNSVL-i kultuuri ja poliitisest elust 1950ndate lõpus ja 1960ndatel, pärastHruštšovi sula.[1] Enamik neist on sündinud aastatel 1925–1945 ning nende maailmavaateid kujundasid aastaid kestnudStalini repressioonid ja puhastused, mis mõjutasid paljusid kuuekümnendate lähikondlasi, ningII maailmasõda, kus paljud neist olid vabatahtlikult osalenud.
60ndate inimesi eristasid liberaalsed ja antitotalitaarsed vaated ning romantism, mis leidis elavat väljendust muusikas ja kujutavas kunstis. Kuigi enamik 60ndate inimesi uskuskommunistlikke ideaale, olid nad Stalini režiimis ja selle põhiliste kodanikuvabaduste represseerimises tugevalt pettunud.
60ndate inimesi võib laias laastus jagada kahte rühma: "füüsikud" (need, kes on seotud teadusega) ja "lüürikud" (kunstiga seotud isikud, näiteks kirjanikud, teatri- ja filmiprofessionaalid jne). 60ndate inimeste ühiste atribuutide ja ajaviidete hulgas olidBardi (laulja-laulukirjutaja) muusika, luule, pettumus poliitikas ja armastus telkimisreiside vastu NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse.
Pärastperestroika jaglasnosti poliitika algust (1980ndate lõpus – 1990ndate alguses) kasutati terminit "60ndate inimesed" ka uue põlvkonna kommunistliku eliidi esindajate kohta, kelle poliitilised vaated kujunesid välja 1950. aastate lõpus – 1960. aastate alguses. Nende hulka kuuluvad poliitikud Mihhail Gorbatšov, O. Jakovlev, filosoofidAleksandr Zinovjev,Merab Mamardašvili,Juri Levada, politoloogidAleksandr Bovin, F. Burlatski, massimeedia toimetajadVitali Korotõtš, E. Jakovlev,Sergei Zalõgin ja paljud teised.
Mõningaid paralleele võib tõmmata 60ndate inimeste jauusvasakpoolsete ning läänehipiliikumiste vahel, kuid veelgi lähemaid sarnasusi võib leida intellektuaalsema suunitlusegaRütmi põlvkonnaga.[1]
Ukraina 60ndate inimeste liikumises domineerisid rahvuslikud ideed.[2] Paljud Ukraina 60ndate inimesed kaitsesid riigikeelt ja -kultuuri[3] ning kunstilise loovuse vabadust.
Liikumise tuntuimad liikmed olid kirjanikudIvan Dratš,Valeri Ševtšuk, Mõkola Vingranovskõi, V. Drozd,Hrõhir Tjutjunnõk,Borõss Oljõnõk, V. Dontšõk,Vassõl Sõmonenko, Mõkola Holodnõi,Lina Kostenko,Jevhen Hutsalo; maalikunstnikudAlla Horska, Viktor Zaretskõi,Boriss Tšitšõbabin; tekstiili- ja maalikunstnikLjubov Pantšenko; kirjanduskriitikud Ivan Dzjuba, Jevhen Sverstjuk; režissöör Les Tanjuk; filmirežissööridSergei Paradžanov, Juri Iljenko; kunstikriitikud Roman Korohodskõi, J. Smõrnõi; ning tõlkijad Hrõhorõi Kotšur,Mõkola Lukaš jaMõhhailõna Kotsjubõnska.
60ndate inimesed seisid vastu ametlikule dogmatismile, tunnistasid loomingulise väljenduse vabadust,kultuurilist pluralismi ja universaalsete väärtuste prioriteetsust klassiväärtuste ees. Neid mõjutasid suuresti läänehumanistlik kultuur,hukatud renessansi traditsioonid ja 19. sajandi lõpu – 20. sajandi alguse ukraina kultuur.
60ndate inimeste kultuuritegevus hõlmas mitteametlikke kirjanduslugemisi ja kunstinäitusi, represseeritud kunstnike mälestuse säilitamist ja teatrietendusi. Liikumise liikmed koostasid ka petitsioone Ukraina kultuuri kaitseks. Loominguliste noorte klubi "Kaasaegne" (asutatud 1959-60)Kiievis ja klubi "Lumikelluke" (asutatud 1962)Lvivis said alternatiivse rahvuskultuuri keskusteks. 60ndate inimesed taastasid klassikalise revolutsioonieelse intelligentsi traditsioonid, mis pürgisid vaimse iseseisvuse, poliitilise võõrandumise, kodanikuühiskonna ideaalide ja rahva teenimise poole.
Kuna vabamõtlevad 60ndate inimesed ei suutnud kinni pidada ametlikest ideoloogilistest ja esteetilistest piiridest, tekitas nende kultuuritegevus võimude rahulolematust. 1962. aasta lõpp tähistas massilise surve algust nonkonformistlikule intelligentsile. 60ndate inimeste teoseid ei lubatud avaldada ja neid süüdistati "formalismis", "tegevusetuses" ja "kodanlikus natsionalismis". Vastuseks hakkasidsamizdatis levima 60ndate inimeste ideed.
Seistes silmitsiparteiaparaadi ägeda vastupanuga, läksid mõned 60ndate inimesed võimudega kompromisse, teised aga arenesid poliitilisteksdissidentideks, inimõigusliikumise liikmeteks ja režiimi avatud opositsiooniks.[4]