 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(Märts 2024) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
| 1952. aasta Egiptuse revolutsioon | |||
|---|---|---|---|
| OsaAafrika jaAasia dekolonisatsioonist | |||
 Revolutsiooni juhidMuḩammad Najīb jaJamāl ‘Abd an-Nāşir | |||
| Toimumisaeg | 23. juuli 1953 | ||
| Toimumiskoht | Egiptus | ||
| Tulemus | Revolutsioon õnnestub
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
1952. aasta Egiptuse revolutsioon (ka23. juuli revolutsioon,araabia keeles ثورة 23 يوليو 1952) oli märkimisväärsete poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste aegEgiptuses, mis algas 23. juulil 1952, kuiVabade Ohvitseride Liikumine (VOL) kukutaskuningasFārūq I-se.[3] Vabade Ohvitseride Liikumist juhtisidMuḩammad Najīb jaJamāl ‘Abd an-Nāşir. Revolutsioon juhatas pani alguse revolutsioonide lainelearaabia maades jaAafrikas, kiirendasdekoloniseerimise protsessi ningkülma sõjaKolmanda Maailma väljaarenemist.
Kuigi VOL oli algselt organiseerunud vastumeelsusest kuningas Faroukile, olid liikumisel laiemad poliitilised eesmärgid. Revolutsiooni esimese kolme aasta jooksul tegutsesid vabad ohvitserid Egiptuses jaSudaaniskonstitutsioonilise monarhia jaaristokraatia kaotamise, vabariigi loomise,Briti okupatsiooni lõpetamise ning Sudaani iseseisvumise nimel (Sudaan oli Egiptuse ja Suurbritannia kondomiinium).[4] Revolutsioonivalitsust iseloomustas küllalt radikaalnerahvuslus jaantiimperialism, mis väljendus eritiaraabia rahvusluses jamitteühinemispoliitikas.
Revolutsioonile vastandusidLääne koloniaaljõud, eriti Ühendkuningriik, mis oli aastast 1882 Egiptust okupeerinud, ningPrantsusmaa. MõlemadEuroopa suurriigid olid mures enda Aafrika ja araabia kolooniates pead tõstvate rahvuslike liikumiste pärast. Lisaks oli väljakutsekskonflikt Iisraeliga, VLO suurendas Egiptuse niigi kaalukat toetustpalestiinlastele. Egiptuse mured kulmineerusid revolutsiooni viiendal aastal, kui aastal 1956 tungisid EgiptusseSuessi kriisi (Egiptuses kolmepoolne agressioon) käigus Ühendkuningriik, Prantsusmaa jaIisrael. Kuigi sõjaliselt kanti ränki kaotusi, nägid egiptlased seda enda poliitilise võiduna, kuna rahvuslikuks häbimärgiks saanudSuessi kanal oli lõpuks uuesti Egiptuse käes. Suessi kriisiga saavutatu valas õli tulle ka muudele rahvuslikele revolutsioonidele Aafrikas ja araabia maades.
Revolutsiooni esimese 15 aastaga algatati suuremahulisedpõllumajandusreformid jaindustriaalprogrammid, mis viisid enneolematu taristuehituse jalinnastumiseni. 1960. aastateks oli Egiptuse poliitiline suundaraabia sotsialism ningplaanimajandus. Opositsioon suruti maha ning kehtestatiüheparteisüsteem, ettekäändeks toodi hirm Lääne-toetusel toimuva kontrarevolutsiooni ees, usuäärmuslus, potentsiaalne kommunistlik infiltreerumine ja konflikt Iisraeliga. Poliitpiirangud jäid jõusse kunipresidentAnwar as-Sādāt ametiajani alates 1970. aastast. Anwar Sadat pööras palju revolutsiooniga tehtut tagasi.
Revolutsiooni algne edu andis inspiratsiooni mitmetele teistele Aafrika ja araabia koloniaalvõimuvastastele liikumistele, ntPrantsuse Alžeeriale. Kogu maailmajaos kukutati nendel aastatel läänemeelseid monarhe ja valitsusi.
Egiptuse revolutsiooni aastapäeva tähistatakse iga aasta 23. juulil.
... whether or not the CIA dealt directly with the Free Officersprior to their July 1952 coup, there was extensive secret American-Egyptian contact in the monthsafter the revolution.
