 | Artiklis ei ole piisavaltviiteid. Palun aita väiteid kontrollida javiiteid lisada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See kohati on lingitud vkj kuupäevadvajabtoimetamist. Palun aitaartiklit toimetada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
 | See artikkelootabkeeletoimetamist.(Märts 2023) Kui oskad, siis palun aitaartiklit keeleliselt parandada.(Kuidas ja millal see märkus eemaldada?) |
19. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osaEesti uusajast.
18. sajandi viimastest aastakümnetest kasvas Eestimaa rahvastikhingeloenduste kohaselt: IV hingede revisjoni ajal (1782) ulatus rahvaarvEestimaal umbes 205 000-ni, V ajal (1795) umbes 220 000-ni, VII ajal (1816) 240 000-ni, VIII ajal (1834) umbes 285 000-ni ja IX ajal (1850) umbes 300 000-ni[1]
Rahvastiku juurdekasv oli ajajärguti erinev:18. sajandil aastatel 1782–1795, 7%, aastatel 1795–1816, 9%, aastatel 1816–1834, 20% ja aastatel 1834–1850, 5%. Rahvastiku enamik (üle 90%) asus maal, linnade elanikkond moodustas 1795. aastal ligikaudu 5,6%, 1834. aastal veidi alla 9% ja 1850. aastal mõnel määral üle 9% rahvastikust[2].
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses domineerisEesti põllumajandusesteraviljakasvatus.Karjakasvatus teenis olulisel määral teraviljakasvatuse ülesandeid, andes põldudeleväetistsõnniku näol ja varustas põllumajandust tööloomadega jne. Põllumajanduslikest kultuuridest kuulus endiselt esikohtrukkile, millele järgnesidoder,kaer ja vähesel määralnisu. Peale teraviljade kasvatati Eestimaalhernest,uba (peamiselt aias),tatart,läätse,lina,kanepit (aias),naerist,kapsast jahumalat (aedades) jne. Alles 18. sajandi 2. poolest hakkas mõisates juurduma kakartulikasvatus, 1782. aastal saadi kartuleid 764tündrit, 1797. aastal 14 411 tündrit, siis 1822. aastal 29 112 tündrit[3]
Pikemalt artiklisEestimaa talurahvaseadused,Liivimaa talurahvaseadused
1801. aastal Venemaa keisriks saanudAleksander I huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkataKatariina II ajal taotletudvalgustatud absolutismi kohast valitsemist. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustas just talurahvas. Oma reformidega alustas taBalti kubermangudest, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Keiser soovis muudatusi läbi viia esialgu väga piiratud alal ka seetõttu, et kindlaks teha, kas selliseid reforme võiks laiendada ka kogu Venemaa keisririigile.
1801. aastal pöördusid kaks Eestimaa aadlikku: C. v. Stackelberg jaP. Löwis of Menar talupoegade õigusliku olukorra asjus otse Venemaa keisri poole[4]
1802. aastal viidiEestimaa kubermangus osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutativalla- jakihelkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele.
Aastatel1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1804. aastal võttisEestimaa rüütelkonnamaapäeval vastu "Eestimaa Tallorahwa Seäduse", mis fikseeris peamiselt talupoegade koormisi ehk teoorjust, ja "Eestimaa Tallorahwa Kohto-Seadus ehk Walla-Kohto Kässo-ramat", mis kajastas talupoegade isiklikke õigusi ja vallakohtute tegevust. Venemaa tsaariAleksander I poolt kinnitatudLiivimaa talurahvaseaduse kohaselt jäid talupojad endiselt isiklikultpärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa egapantida ja neid ei tohtinud kinkida maast lahus. Talupojad said õiguse olla oma koduse vara omanikud.
Eestimaa talurahvaseaduste rakendamise perioodil toimusidtalurahvarahutused, kõige ulatuslikumalt olid neist haaratudHarjumaa, seejärelJärva- jaVirumaa, kõige nõrgeminiLäänemaa. 1805. aastal toimusid talurahvarahutusedKose-Uuemõisa mõisas,Kose-Uuemõisa sõda ja rahutusedJärvamaalJärva-Jaani kihelkonnasKarinu jaOrina mõisas, öiserehepeksu vastu.
Loodi samutivalla- jakihelkonnakohtud, kehtestati piirangud koormistele ning piirati mõisnikukodukariõigust. Vallakohtu ülesandeks tehti järelevalve talupoegade tegevuse üle: et nad õigeaegselt koormised mõisnikule maksaksid, korralikult talu peaks ja omavahel ei tülitseks. Vallakohtu ülesandeks oli lisaks talupoegade omavaheliste tülide lahendamisele ka talumajapidamiste reguleerimine. Kihelkonnakohus arutas esimese astme kohtuna talupoegade kaebusi mõisnike ja vallaametnike peale. Teise astme kohtuna lahendas teise piirkonna (võõraste) talupoegade edasikaebusivallakohtu otsuste kohta. Aastatel1818–1858 nimetati kihelkonnakohustkihelkonnakogudusekohtuks, mis koosnes eesistujast, kes oli mõisnik, ja kahest kaasistujast, kes olid taluperemehed. Liivimaa kubermangus oli kohtu koosseisus eesistuja, kelleks oli mõisnik, ning kolm kaasistujat talupojad. Kohtu tegevuspiirkonnaks oli kuni viiskihelkonda. Liivimaal täitis kihelkonnakohus ka politsei funktsioone.
Maakonnalinnades moodustati senistelinnakoolide baasil saksakeelsed[5] kaheklassilisedkreiskoolid (Tartu Kreiskool,Tallinnas,Pärnus,Kuressaares,Haapsalus,Rakveres,Viljandis jaValgas jt), keiser Aleksander I poolt kinnitatud "Rahvahariduse esialgsete eeskirjade" alusel, mille kohaselt moodustati Venemaa keisririigis kolmeastmeline haridusasutuste süsteem:kihelkonnakoolid ehkelementaarkoolid või rahvakoolid maapiirkondades; maakonna- ehkkreiskoolid maakonnalinnades jakubermangugümnaasiumid kubermangulinnades (Tartu Kubermangugümnaasium (1804) jaTallinna Kubermangugümnaasium (1805)). Avalike koolide kõrval olid lubatud ka elementaarkooli-, kreiskooli- või gümnaasiumikursusega eraõppeasutused (Eestimaa Rüütli- ja Toomkool).
1802. aastal taasavatiTartu ülikoolrüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina.12. detsembril 1802Aleksander I poolt kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool (Kaiserliche Universität zu Dorpat;Imperatorski Derptski Universitet). 1803. aastal jagati keiserAleksander I ukaasiga Venemaa keisririigi territoorium kuueks õpperingkonnaks ja moodustatiTartu õpperingkond. Tartu koolihalduspiirkonna keskuseks saiTartu ülikool; selle eesotsas seisisPeterburis resideerivkuraator, kes allusVenemaa Rahvahariduse Ministeeriumile. Õpperingkonna moodustasidEestimaa,Kuramaa jaLiivimaa kubermang; aastatel 1803−1812 oli selle osa kaViiburi kubermang.
Pikemalt artiklis1812. aasta Vene-Prantsuse sõda, ka 1812. aasta isamaasõda19. sajandiNapoleoni sõdade käigus kuulutas22. juunil 1812 PrantsuseNapoleon I sõja Venemaale ning ööl vastu24. juunit 1812 ületas 325 000-mehelinePrantsuse Suur armeeNeemeni jõe ja sellegaPreisimaa-Venemaa piiri. Juuli esimesel poolel hõivasid Prantsuse väed enamikuKuramaa kubermangust ja kubermangu pealinnaMiitavi[6] 7/19. juulil toimus vene vägede, mida juhatasFriedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vahelineIecava lahing (Gross-Eckau lahing)Bauska maakonnas asuvaIecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väedDaugava jõe ning ähvardasidLiivimaa kubermangukeskust – Riia linna.
Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatasbaltisaksa päritolukindralMichael Andreas Barclay de Tolly, kes oliVenemaa sõjaminister ja sõjavägede ülemjuhataja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määrasAleksander I Vene vägede ülemjuhatajaksjalaväekindraliMihhail Kutuzovi.
1812. aasta sõjasündmused otse Eesti alale ei kandunud, kuid sõja kaudne mõju oli üsna mitmetahuline.1806–1807 ja1812. aasta moodustatiBalti kubermangudesmaamiilits.Läänemere provintsidest agavõeti ka Eestist Vene armeesse nekruteid ja paljud neist sõdisidBorodino lahingus.Napoleoni sõdade ajastu oli Venemaa keisririigi armees teeninudbaltisakslastele omamoodi kuldajastu. Nende osatähtsus Vene ohvitserkonnas oli märkimisväärne ja nad olid juhtival kohal ka Borodino lahinguväljal[7].
Pikemalt artiklisBaltisakslased#1812. aasta Vene-Prantsuse sõda1809. aasta talurahvaseaduste täiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisim oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset1816. ja Liivimaal1819. aastal. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikult võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.
1816. aasta23. mail (vkj)/4. juunil (ukj) kinnitasVenemaa keiserAleksander I,talurahvaseaduse, talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817.Eestimaa kubermangu talupojad vabastati isiklikust pärisorjusest, kuid ei vabanenudteoorjusest, samuti jäi kogu maa mõisnike valdusse. Eestimaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, (eestikeelsetes seaduseraamatutes nimetatakse neid kogudusteks), mille valitsemiseks valiti kogukonna eestseisja ehkvallatalitaja, vallakohtud kaotati ning nende asemel hakkasid talupoegade asju madalaima instantsina lahendamakihelkonnakohtud (kihelkonnakoguduse kohtud).
1819. aasta23. märtsil kinnitas keiser Aleksander I Liivimaa uue talurahvaseaduse, millega kaotatiLiivimaa kubermangu talupoegade pärisorjus, mis kuulutati välja Riias ja Kuressaares 6. jaanuaril 1820. Maa tunnistati mõisnike omandiks; talupojad võisid asuda talusid päriseks ostma, esialgu küll väga piiratud mahus; säilisteoorjus, kuidkoormistena tuli kasutusele ka raharent, säilisidvallakohtud. Liivi- jaSaaremaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, mille etteotsa asusidvallavöörmündrid (vallaeestseisjad) jakogukonnakohus.
1820. aasta4. juunil antiBalti kubermangude jaoks üldine koolikorraldus, mis reguleeris koolikorralduse võttes arvesseBalti erikorrast tulenevaid eriärasusi. Koolikorralduses ei olnud otseselt märgitud, etTartu õpperingkonna kuraatorile alluvates koolides on õppekeeleks saksa keel, aga samuti ei olnud ka vene keel õppekeelena tähistatud. EtPeterburi kõrgemates valitsusringkondades arvati Balti kubermange, pooleldi traditsiooniliselt,saksa kultuuriruumi kuuluvaks, siis ei takistatud saksakeelset kooliõppust. Ühiskonnas ülemvõimu omavadbaltisakslased soodustasid saksakeelset õppust nii alg- ehk elementaarkoolides kui ka kreiskoolides, gümnaasiumides ja lõpuksTartu ülikoolis.
1820. aastate paiku oli Eestimaa linnades (Narva ei ole siin arvesse võetud) üldse 354 mitmesuguse alameistrit, kelle juhtimisel töötas 221selli ja 410 õpipoissi. 322 meistrit, 212 selli ja 382õpipoissi kuulus kindlatessetsunftiorganisatsioonidesse, kusjuures nimekamalt olid esindatud järgmised käsitöö-alad. Käsitööliste peamine hulk asus Tallinnas. Ainult pagaritel, lihunikkudel, rätsepatel ja kingseppadel olid Haapsalus, Paides ja Rakveres omatsunftid. Teised käsitöölised olid Tallinna tsunftide liikmed[8].
1817. aastal asutas Kuressaare kooliringkonna inspektorJohann Wilhelm Ludwig von Luce (1750–1842) ja tema kaheksa ametivendaKuressaare Eesti Seltsi (Arenburgische Ehstnische Gesellschaft) ja 1819. aastal moodustati haruorganisatsioonina Tartus, Võrumaa praostiFriedrich Gottlieb Moritzi (1769-1833) poolt juhitudEesti Õpetatud Selts[9].
Aastatel 1812–1832 ilmusJohann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846), esimene eestiaineline teaduslik sariväljaanne, interdistsiplinaarne “Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache” (20 kd. 1812–1832) ehk lihtsalt “Beiträge”, mille kaastöölisteks peale baltisaksaestofiilide olid ka esimesed eesti haritlasedOtto Wilhelm Masing (1763–1832),Kristjan Jaak Peterson (1801–1822),Abram Holter (1798–1851) jt. "Beiträge" XI vihikus ilmus Rosenplänteri algeline eesti keele õpik "Uebungsstücke zum Uebersetzen aus dem Ehstnischen insener Deutsche". "Beiträge" pani aluse eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule teaduslikule uurimisele. Selle koosseisus ilmus ka esimene eestikeelsete väljaannete bibliograafia "Uebersicht des estnischen Literatur nach dem Inhalte der Schriften und chronologisch geordnet" (Beiträge XX, 1832)[10].
Koospriikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed.Rannarootsi vabatalupoegadel olid need juba ammu, ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõisnikud ja pastorid juba perekonnanimesid pannud. Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimepanek visalt.1836. aastal anti aga kõigile seni lisanimeta talupoegadele sundkorras perekonnanimed.
Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise.1832. aastal võeti vastuUus evangeelse luteri kiriku seadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kiriku iseseisvuse periood ja nad allutatiülevenemaalisele luteri kiriku järelevalvele (vtVELK Tallinna konsistooriumiringkond,VELK Eestimaa konsistooriumiringkond,VELK Saaremaa konsistooriumiringkond,VELK Liivimaa konsistooriumipiirkond). Uue kirikuseaduse alusel võisid kirikuõpetajateks olla ainult Venemaal asuvate ülikoolide usuteaduskondade lõpetajad, mis tingis aja jooksul Saksamaalt uue kirikuõpetajate ja haritlaste immigratsiooni Liivimaale, kellest kujunes aja jooksul uus seisusLäänemere kubermangudes –literaadid.
Saksamaalt pärit ja saksakeelsed, kuid kohalikus baltisaksa aadelkonnas kujunenud hinnangutest erinevaidValgustusajastu põhimõtteid järgivadliteraatide esindajad hakkasid teostama uuringuidmaarahva eluolu kohta. Samuti asuti kodifitseerimaBalti kubermangude provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati massilisi arhiiviuuringuid; viimaste baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.
Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas kaestofiilseid. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, naguKristjan Jaak Peterson luuletajana ningFriedrich Robert Faehlmann jaFriedrich Reinhold Kreutzwald kirjaniku ja arstina. Suures osas Faehlmanni (1798–1850),Keiserliku Tartu Ülikoolii anatoomiaprofessori, baltisakslaseAlexander Friedrich von Huecki (1802–1842) ja ülikooli eesti keele lektori, eestlaseDietrich Heinrich Jürgensoni (1804–1841)[11], algatusel loodi1838. aastalÕpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakkas ka rahvuseepos "Kalevipoeg". 1842. aastal asutati TallinnasEestimaa Kirjanduse Ühing. 1853. aastal asutatiEesti Loodusuurijate Selts (algselt Tartu Loodusuurijate Selts), mis pühendus kohaliku looduse uurimisele.
Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteksMats Erdell) said isegi mõisarentnikud.
Pikemalt artiklisUsuvahetusliikumine,Õigeusu kirik Eestis,Riia Vaimulik Seminar,Õigeusu kihelkonnakool jaabikoolOluliseks sotsiaalseks teguriks oli1840. aastatel alanudusuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatüki ehk hingemaa. Mõningate riigimõisate, naguKihnu maid jagatigi usku vahetanute vahel, kuid enamik neist maad siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmel pool, eritiSiberis, oli võimalik endale hankida isiklik maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja20. sajandi alguses.
Pikemalt artiklisTalude päriseksostmine1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagatimõisa- jatalumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikumtalude päriseksostmineLiivimaa kubermangus. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.
Pikemalt artiklitesVenestamine jaVenestusaegPärast 1819. aastaLiivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegiVenemaa keiserAleksander III korralduse viiaBalti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine.3. jaanuaril1850 kehtestati keiserNikolai I korralduselBalti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus, mis jõustus1855. aastal. VäljakujunenudBalti erikorra ning senini toiminudsaksastamise asendas venestamine, mille juhtimiseks määrati1885. aasta kevadel ametissekubernerid –EestimaalSergei Šahhovskoi (Eestimaa kuberner 1885–1894) jaLiivimaal kindralleitnantMihhail Zinovjev (Liivimaa kuberner 1885–1895).
Pikemalt artiklisKrimmi sõda(1853–1856)1853. aastal alanudKrimmi sõda Eesti ala väga otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. 7. juulil 1855 püüdis Inglise laevastik saata maale dessantiVirtsus[12], laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesseNarva-Jõesuu juures, vangistati mõningaid kalureid, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud. Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud.
Tallinna linna ja uute kvartalite arengut piiras 14. aprillil 1825Riia sõjakuberneri ja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri markiiFilippo Paulucci välja antud ehitusmäärus, mis kitsendas ehitustegevustTallinna kindluse ja linna eeslinnades. Tallinna kindluse ümbrus oli jaotatud neljaks kindluse-eelseks piirkonnaks (Festungs-Distanzen). 1826. aastal teostati Tallinna lahes asunud Tallinna kui Venemaa keisririigiBalti laevastiku sõjalaevastiku baasi kindlustamiseks jaTallinna sõjasadama kaitseksTallinna lahe äärde keiserNikolai I korraldusel aastatel1829–1840Kaitsekasarm.
Krimmi sõja ajal oli Venemaa keisririigi vägede ülemjuhatajaEestimaa kubermangusjalaväekindral jaSoome kindralkuberner krahvFriedrich Wilhelm Rembert von Berg, kes korraldas Balti mere kallastel sõjaliste kindlustuste rajamist[13]. TallinnasMaarjamäel püstitatisuurtükipatarei jaHundipea poolsaarele uus patarei, kuhu paigaldatisüüterakettrelvad[14] ning ajal kui Inglise-Prantsuse laevastik blokeeris Venemaa Balti mere sadamaid ja nende seas kaTallinna sadamat, laskis krahv von Berg 24 tunni jooksul lammutada TallinnaKöismäe alevi elamud ja hävitada aiad, kartes dessanti[15].
Krimmi sõja järel algasid Vene impeeriumis keiserAleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. JubaNikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel,1856. aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivnetalude päriseksostmine. Toimus ka väljarändamine Eestimaalt Venemaa lõunakubermangudesse (vtJuhan Leinberg). Eestimaal, mis oli vaesem, tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa- ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeidmõisnike ja talupoegade vahel, millest tuntuim oliMahtra sõda1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmel pool endiselt viletsaks ja seetõttu sai1864. aastalJohann Köleri jaJaan Adamsoni eestvedamisel teoks1864. aastaPalvekirjade aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks. Selle käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis selle vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu läbi.
Talupoegade tegevus- ja liikumisvabadus laienes siiski kiiresti, sest1860. aastatel vastu võetud uus vallakohtuseadus (1866) vabastas vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus (1868) andis senisest tunduvalt suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljapoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljapoole, sealhulgas näiteks kaPõhja-Ameerika Ühendriikidesse. Oluline mõju kogu Vene impeeriumile, sealhulgas ka Eestile, olipärisorjuse kaotamisel kogu riigis1861. aastal. Uuspassikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimeseisikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. 1863. aasta passiseaduse kohaselt said vähemalt 21-aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi, millega võis elama asuda ükskõik millisesse Venemaa keisririigi linna või paika.Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele.
1866. aasta11. juulilLiivimaa vallakogukonna seadusega vabastatiLiivimaa kubermangu talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt; asutati valdadeomavalitsused ning vallakogukondademagasiaidad,vallalaekad,vaestehoolekanne. Kaotati mõisnikekodukariõigus ning käsitöölistetsunftiseaduse kaotamine, avas eestlastele võimalusekäsitöö alal vabalt tegutseda.
Pikemalt artiklisVallaseadus17. novembril 1866 andis Riias koos olnudLiivimaa RüütelkonnaMaapäev oma otsusegarüütlimõisa omandamise vabaks kõikidestseisusest inimestele. Rüütlimõisa sai osta Liivimaal iga soovija, kui see oli avalikus müügis. Esimene mõisa pärusomanduseks omandanud eestlasest mõisaomanik selle otsuse järel oliMatz Erdell, kes ostis 1867. aastalRoobe rüütlimõisaHelme kihelkonnasViljandimaal 18 tuhandehõberubla eest päriseks. Matz Erdellist oli olnud Roobe mõisa pandipidaja juba 1833. aastast, kuid seadused ei lubanud talmõisat veel päriseks osta.
1860. aastate järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikust kiiresti kasvama: ajavahemikus1862–1897 tõusis viimane 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord; linna juhtimine magistraadi ehkrae käest läks üle linnakodanike poolt valitud volikogule ja selle poolt moodustatud linnavalitsusele. Valimisseadus jäi aga veel paariks aastakümneksbaltisakslasi soosivaks.
19. sajandi teisel poolel sai alguse eestlaste väljaränne Venemaa keisririigi muudele aladele, väljarände põhjused olid peamiselt:
Eesti idasuunalise väljarändajate asunduste teke Venemaa keisririigi kaugemates piirkondades järgis 19. sajandi teisel poolel samm-sammult Venemaa koloniaalset lõunasse tungi:Krimmi,Põhja-Kaukaasiasse jaTaga-Kaukaasiasse[18].
Pikemalt artiklitesEestlaste väljaränne Kaukaasiasse jaEestlased Krimmis1869. aastal avaldasFerdinand Johann Wiedemanni (1805–1887)Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu ja 1875. aastal saksakeelne eesti keele grammatika. Wiedemanni1876 teos "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" (Eestlaste sise- ja väliselust), kujutab enesest rikkalikku kogu eestivanasõnu,kõnekäände jamõistatusi,rahvamängude,kommete jatavade kirjeldusi.
Piirituseajamine sai tööstusliku hoo sisse Eestis pärast Põhjasõda, kui Eesti liideti Venemaaga ja avanes uus turg toodangu realiseerimiseks. Keisririigi pealinn Peterburi vajas viina nii õukonna kui ka sõjaväe ja laevastiku tarbeks. 1760. aastatel algas piirituse massiline väljavedu Venemaale. 1820. aastal hakati maailmasviinapõletamisel kasutama uuetoorainenakartulit, järgmisel aastakümnel hakkas see levima ka Eestis. 1840. aastatel algas suur tõus kartulikasvatuses, sest 1843. aastal anti luba kartulist piiritust ajada.Viinaköökide asemel rakendati töölepiiritusevabrikud, kuhu läks peaaegu kogu kartulisaak. Tänu heale realiseerimisturulePeterburis, kujunes tähtsamaks viinapõletamispiirkonnaksIda-Eesti, eritiVirumaa. Uue impulsi piiritustööstuse arengule Eestimaal andis 1863. aastal kehtestatud aktsiisiseadus, mis seadis suuri nõudeid tööstusruumidele, seadmestikule ja valmistoodangule, millega seoses hakkas senine käsitöönduslik tootmisviis asenduma vabrikulisega. Uued alkoholitootmismasinad tasusid ära ainult siis, kui tootmismahtu suurendati. Väikesed viinaköögid ei olnud enam tulusad ja pandi kinni. 1850. aastatel oli Eestis tegutsenud 527 viinakööki; sajandi lõpus, 1899. aastal oli neist järel ainult 249, enamik neist Põhja-Eestis. Piirituse tootmine oli 19. sajandi lõpus kõige olulisem põllumajanduslikuks tootmiseks, aga sellel oli suur osakaal ka tööstuses tervikuna – Lõuna-Eestis umbes 30%, Põhja-Eestis aga isegi kuni 60%. Viinavabriku sisseseade valmistamine arendas ka tärkavat masinaehitustööstust,Krulli tehased tekkisid eelkõige piiritusetööstuse varustamiseks: 1880. aastatel tootsid nad ainult piiritusetööstuse seadmeid. Lisaks Franz Krullile tootsid neid seadmeid kaFriedrich Wiegandi masinatehas Tallinnas,Fr. Mehringimasinatehas Narvas ja teised.
1875. aastal asutatiVihterpalu mõisa paruniGustav Arved von Roseni poolt juba1876. aastal rajatud kompaniile kuuluvTallinna Piiritusevabrik, hilisema nimegaTallinna Piiritusetehaste Valdajate Ühing Rosen & Co. 19. sajandi keskel hakkas piirituse puhastamine ja peenemate napside valmistaminetoorpiirituse tootmisest eralduma. 19. sajandi lõpus kehtestati Venemaal riiklikpiirituse ja piiritusjookidemüügimonopol, mis Eestis jõustus 1900. aastal. Peenema napsi ehk siis kas puhastatud lauaviina või maitsestatud viinade ja likööridele spetsialiseerunud väikesi napsivabrikute arv oli 1899. aastaks Eestis 13.
Ka esimesed õlletehased tekkisid Eestis 19. sajandil. Vanimaks onSaku õlletehas, mille kohta esimesed andmed on 1820. aastast. 1867. aastal oliEestimaa kubermangus 73pruulihoonet. Suurimaks oliG. W.Pfaffi õlletehas Tallinnas. Tartus hakkasid üksikud suuremad õllekojad välja kujunema 19. sajandi esimesel veerandil. Aastast 1826 on esimene teade J. R. Schrammiõlleköögist[19], mis on praeguseTartu õlletehase otsene eelkäija. Aastal 1873 alustas Pärnus tööd ühispruulikoda.
Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavatepõlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis katööstuse kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgutekstiilitööstus, mis oli Eestis arenema hakanud juba 19. sajandi alguses.Linakiu töötlemine toimus 19. sajandil Liivimaal enamasti algsel kombel. Linavarsi leotati veekogudes või linaleoaukudes, varsi kuivatati põllul või heinamaal ja seejärel murti linamurdmismasinaga. Ka murtud lina ropsimine (kolkimine) käis käsitsi. 19. sajandi teisel poolel algas linatöötlemise moderniseerimine. Olulisimadkalevivabrikud olid:Narva (Narva kalevivabrik) (1822),Kärdla (Hiiu-Kärdla vabrik) (1829),Sindi kalevivabrik (1834),Tartu (1839) jaKreenholmi (1857) jaNikolski Manufaktuur Narvas. Eestis asutati 19. sajandi lõpul kaValgaköie- ja linavabrik (1900),Leevakuvilla- ja linavabrik (1909), Pärnu jaMõisakülalinaketrusvabrik (1911),Rakverelina- ja takuketrusvabrik (1912),Viljandi linaketrus- ja kudumisvabrik (1898), Kavastu (1899), Tori (1913),Hallistetoorlinavabrik ja Abja (1914)toorlinavabrik[20].
Tekkisid ka muud tööstusettevõtted:B. Drümpelmanni vasksepatöökoda (1828),Wistinghauseni paberivabrik[21],Johann Wilhelm DonatiÜlemiste paberivabrik (1836),Mayeri malmivalutehas (1842), C.F.Gahlbäcki malmivabrik,K. Jürgensi valutehas (1858),Friedrich Wiegandivasksepatöökoda Rakveres (1859), mis tootis peamiselt Eestimaaviinaköökidele seadmeid.
Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajatiLutheri mööblivabrik (1880),Volta masinatehas (1899),Tallinna Katusepapivabrik (1898),Ülemiste paberivabriku asemeleErnst OsseOsse ja Ko tselluloosivabrik.
Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasaraudtee.1870. aastatel ehitatiBalti raudtee, mis ühendasPaldiski jaTallinna sadamad läbi Narva jaGattšinaPeterburi jaVenemaa sisekubermangudega. Balti Raudtee veermiku teenindamiseks ehitati TallinnasseBalti Raudtee Peatehased ja vagunite valmistamiseksDvigateli vagunitehas.Tapa–Tartu raudtee valmis1876. aastal,Tartu–Valga raudteeliin1887 jaValga–Võru–Pihkva raudtee1889. 1898. aastal valmis kaPihkva–Bologoje raudteeliin, mis ühendas EestiVenemaa sisekubermangudega 1897. aastal valmisValga–Pärnukitsarööpmeline raudtee koosMõisaküla–Viljandi haruteega. 1900. aastal valmisTallinna–Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin jaTüri–Paide kitsarööpmelise raudteeliini harutee. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadamVenemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerumine: staatiliseagraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas koosindustrialiseerimise, linnastumise ja põlisrahva rahvusliku ärkamisega. 1860. aastatel alanud massilise talude päriseksostmise ajal kerkisid talude hinnad aga valitseva maapuuduse ja suure nõudluse tõttu mitu korda kõrgemaks kui Venemaal, mis hoogustas kasinna väljarändamist. Eestisse jäänud talupojad ostsid aga oma põliskohad enamasti välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasutilina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstisAmeerika Ühendriikide kodusõja (1861–1865) tõttu vähenenudpuuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast. Taluperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem osa.
Tallinnas asutati 1877. aastalPõhja Puupapi- ja Tselluloosivabrik ehkTallinna tselluloosivabrik[22].
19. sajandi lõpus arenes suurtööstus ka väljaspool Tallinna,1893. aastalKohila Puupapi ja Paberivabrik jaRäpina tselluloosivabrik, 1899. aastalTüri paberivabrik jaWaldhofi tselluloosivabrikPärnus.
Pikemalt artiklisÄrkamisaeg
Prantsuse revolutsiooni,romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedesJohann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest.
Alates1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid,soomlased,lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest.[23] Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud.
1860. aastatel muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjameesJohann Voldemar Jannsen, kes1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehePerno Postimees, mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda.
1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus:Põltsamaa lähedal KaarlimõisasEesti Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid ettevõtmisi, mis jõudis tippu1870. aastatel, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahvuslikuks ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti esimeseks parlamendiks.[24]1862. aastal ilmus esmakordselt täies pikkuses trükis kaFriedrich Reinhold Kreutzwaldieepos "Kalevipoeg".
1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetajaJannsen aga Tartusse, kus hakkas välja andmaEesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust.1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsidVanemuine (Tartus) jaEstonia (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid.1869. aastal toimus Tartusesimene Eesti üldlaulupidu, mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetessLydia Koidula looming.1871. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondavEesti Kirjameeste Selts.
1872. aasta31. mai VenemaaRahvahariduse Ministeeriumi linnakoolide määrusega reorganiseeriti maakonna- ehk kreiskoolid järk-järgultlinnakoolideks. Linnakoolide seaduse ilmumine tähendas teerajamist võõrasrahvaste venestamisele, sest seaduses on otseselt öeldud, et linnakoolides on õppekeeleksvene keel. Saksa õppekeelegakreiskoolid muudeti venekeelseteks linnakoolideks. Linnakoolides olid ühendatud alg- ja alamkooli tüübid ning koolikursus kestis vähemalt kuus aastat. 1860. aastatel eraalgatusena alanud eestikeelse ja eestimeelse koolina kavandatudEesti Aleksandrikool avati1888. aastalVenestamise tingimustes,Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas vene õppekeelegalinnakoolina, ehkki kooli kohustuslike õppeainete hulka kuulus ka eesti keel.
1875. aastal hakkas ilmuma ajaleht "Ristirahva Pühhapäeva Leht", 1878. aastal "Sakala", 1879. aastal "Tartu Eesti Seitung" ja "Tallinna Sõber", 1880. aastal ajaleht "Valgus" ja 1881. aastal "Olevik".
1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslaste vastast ja Vene keisri toele lootvat tiibaCarl Robert Jakobson, Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlaneJakob Hurt. Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline ("Kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult!"), mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem Jakobson, ajaleheSakala toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Poliitikuna oli rahvuslaste liidritest osavaim Jakobson, kes suutis1881. aastaks enamiku organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkusPeterburi ning rahvuslikus liikumises tekkis nnSuur lõhe. Ent1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit tabas1880. aastal halvatus, tekkis1880. aastate alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud.
Pikemalt artiklisUsuvahetusliikumine,Õigeusu kirik Eestis,Eesti õigeusu koguduste loend1840. aastatel toimusLiivimaa kubermangus ja1880. aastatelEestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel sotsiaalne protestiliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnastvene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetudeesti jaläti talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protestbaltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega kaväljarändamisliikumine – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse.
1846. aasta 26. jaanuaril andisVenemaa keiserNikolai I korralduse asutada Liivimaa kubermangu igasse vasttekkinud õigeusukogudussekihelkonnakool jaõigeusu abikoolid. Usuvahetuse aktiivseimal perioodil1845–1848 läksPühima Valitseva Sinodi andmetelLiivimaa kubermangus õigeusku üle 110 222 talupoega, neist 62 898lätlast ja 47 324eestlast – kokku umbes 17% kubermangu elanikkonnast.
Kui usuvahetusliikumine soovitud tulemusi ei andnud ja maaomanike tagakiusamine usku vahetanud talupoegade suhtes pigem kasvas, pöördusid paljud usku vahetanud tagasi luterlusse. Seda protsessi nimetatakserekonversiooniks. Kui esialgu toimus see mitteametlikult ja varjatult, sest õigeusust lahkumist takistasid Venemaa seadused, siis pärast1905. aasta usuvabaduse dekreeti toimus see juba ametlikult.
Pikemalt artiklisVenestusaeg
1881. aastal võimule saanud keiserAleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seniBalti erikorda nautinudBalti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed:ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel,kindralkubernerideks määrati ainult venelasi,kohtu- japolitseikorraldus muudeti samaksVenemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti karüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintsidesisepoliitikas.1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus,Eesti Aleksandrikool, avati1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt.Venestusajal, aastail 1887–1892 mindi koolides kõikides ainetundides (v.a usuõpetus) järk-järgult üle venekeelsele õpetusele. Erinevatel ettekäänetel suleti saksa koole. 1893. aastast keelati emakeel linnas mitte ainult õppekeelena, vaid ka õpilaste suhtlemiskeelena koolis. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpt asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). KaTartu ülikoolis muudeti õppetöö1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale. 1886. aastal muudeti ametiasutustes senine osalt saksakeelneasjaajamine venekeelseks.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikke organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteksJakob Kõrv), teistestnihilistid (Ado Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamiselevallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks õiguse saada valitudlinnavolikogudesse ja koguni proovidalinnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesenaValgas (1902Johannes Märtson), kus see toimus koostöös lätlastega; Tallinnas (1906Voldemar Lender) tehti seda koostöös venelastega.
Põhilise osa eesti haritlaskonnast moodustasid 1880-ndate aastate algul vähese haridusegavalla- jakihelkonnakoolmeistrid,vallakirjutajad,köstrid,mõisavalitsejad,mõisakirjutajad jne. 19. sajandi lõpust ülevaatlik andmestik eesti haritlaskonna kohta 1880–1890-ndaist aastaist sisaldub 1881. aasta Baltimaade (Eesti- jaLiivimaa) ja osalt1897. aasta esimese ülevenemaalise rahvaloenduse publitseeritud kokkuvõtetes. Kui palju oli vaadeldaval ajajärgul kõrgema ja keskharidusega eestlasi, selle kohta täpsed andmed puuduvad. 1897. aasta rahvaloenduse andmeil moodustasid täielikult või osailselt kirjaoskajad Eestimaal 79,9%, Liivimaal 77% kogu elanikkonnast. Eestlastest oli kirjaoskajaid vastavalt 80,8 ja 80.1%, üle kümne aasta vanuste eestlaste kirjaoskus ulatus 96,2%-ni Põhja-Eestis ja 98%-ni Lõuna-Eestis[25].Aadel, ametnikud ja linnaseisused (aukodanikud, kaupmehed,linnakodanikud), kes moodustasid ainult 7,5% Eesti elanikkonnast, andsid enamiku kõrgemates ja keskkoolides õppinuist – vastavalt 90,6% ja 76,2%. Ligj 900 000-lisesttalupojaseisusest oli kõrgemasse kooli jõudnud 175 inimest (0,02%) ja keskkooli 2946 (0,33%)[26]. 1890-ndate aastate algul oli eesti üliõpilaste arv Tartus üle 50, Peterburis ja Riias õppis umbes 20 eestlast. Sajandivahetusel oli eesti üliõpilasi umbes 200., kasvas vajadus inseneride, agronoomide, füüsikute, keemikute ja teiste praktiliste elukutsete järele. Eestlased omandasid hariduse peamiseltRiia Polütehnikumis,Peterburi ülikoolis jaPeterburi Tehnoloogia Instituudis ningMoskva ülikoolis ningKeiserlik Jurjevi Ülikool säilitas ülekaalu humanitaarse kallakuga kutsete hariduses. Venestamispoliitika tagajärjel sakslaste osa, vaatamata nende absoluutarvu suurenemisele, vähenes riigiametnike seas – Eestimaa kubermangus 64,1 %-lt 15,1%-ni. Endiselt olid kõrgemad riigiametid venelaste ja sakslaste käes. Eestlased teenisid peamiselt väikeametnikena, palju eestlasi teenis ka politseis. Juriidilise erapraksisega tegelevatest isikutest (vande- ja eraadvokaadid,notarid, advokaadi- ja notarikontorite teenistujad) moodustasid eestlased 23,9%. Teaduse, kirjanduse ja kunsti alal tegutsejaist oli eestlasi 16,2%. Riigiametnike hulgas oli 1897. a. eestlasi 1150 ehk 52,4% riigiametnike üldarvust.
19. sajandil lõpus massiliselt Euroopas tärganudkuurortide jasupelasutuste mood laienes ka Läänemere rannikualadele. Tallinnas rajati 1861. aastal KadriorguKadrioru supelsalong ja 1881. aastal Bellevue supelsalong;kuursaale rajatiNarva-Jõesuus (1881–1882,Adolf Theodor Hahn, hävis 1910),Kuressaares (1889,Carl Lorenzen),Pärnus (1890,Hugo von Wolffeldt (1849–1907), hävis 1915),Haapsalus (proj. 1897, valmis 1905,Rudolf Otto von Knüpffer) ja mujalgi.
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis:19. sajand Eestis |