Šintoism ehksintoism ehkšinto ehkshintō (jaapani keeles 神道shintō 'kamide tee, jumalate tee') onJaapani usundite hulka kuuluvpärimuslikpolüteistlikusund, mis põhineb muistsete jaapanlasteanimistlikel uskumustel,jaapanlaste ajaloolinerahvususund, mis kuniTeise maailmasõja lõpuni oli kariigiusund. Austamiobjektid onkamid — arvukad jumalused ja surnute hinged. Pärimuse eriline osa on loodusobjektide austamine – igaühe taga neist on oma kami. Kuigi šintoismil on primitiivse usundi jooni, on sel arenenud templisüsteem ja rida paljudele šintoistidele ühiseid rituaale. Puuduvad keerukasteoloogia, eetilised ettekirjutused ja kanoniseeritudpühakiri.
Šintoistid peavad au sees käsikirju "Kojiki" (712), "Nihonshoki" (720) ja teisi, milles on dokumenteeritudVana-Jaapani mütoloogia ja rituaalide üksikasju. Kuigi mõned šintoismist mõjutatudJaapani uususundid peavad neid pühaks, on need pigem ajaloolis-mütoloogilised tunnistused.[2]
Kamide austamine võib toimuda pühamutes (jinja), mille sissepääsu juures ontorii (tiibadeta värav), mis on ka šintoismi äratuntav sümbol.
Shintō templite arhitektuur on arvatavasti välja kasvanud muistsetest aitadest, mis olid vaiehitised. Need säilitasid oma põhijooned vaatamataJaapani budismi mõjule.
Aastal 2021 oli Jaapanis 84 316jinja 't ja ainult umbes 20 000kannushi 't (preestrit). Nende kohustuste seas on rituaalide sooritamine, templite teenindamine ja pidustuste (matsuri) läbiviimine. Templites teenivad ka naised, kes on vaimulike abilised (miko).
Šintoismis on esikohal religioossed praktikad, mitte õpetus. Šintoistid pöörduvad kamide poole palvetega (norito) ja toovad neile ohvriande. Elu jooksul täitub inimene roojusega (kegare). Et seda oma vaimult maha pesta, tuleb sooritada puhastusrituaal –misogi, mille käigus šintoistid kastavad end vette, võiharae, mille puhul roojus kandub üle välisele objektile. Kamide austamise tähtis osa onmatsuri 'd, mida on tuhandeid. Kõige suurematel neist on sadu tuhandeid vaatajaid. Paljudmatsuri 'd on tänapäeval religioosse tähenduse minetanud.
Šintoismi ajaloolist arengut on oluliselt mõjutanudbudism, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandi paiku. Mõnikord rajati budistlikud templid otse šintoistlike templite kõrvale, tekkis hulksünkretistlikke õpetusišinto-budistlik sünkretism, mis ühendavad šintoistliku ja budistliku traditsiooni. Budismi sügava mõju tõttu tekkis isegi arvamus, et šintoism oli pikka aega budismi haru (budism Jaapanis). Tähtsaima tunnusena, mis neid kaht usundit lahutab, nimetatakse sageli šintoismi orienteeritustsiinpoolsusele.
Kuigi šintoismi tekkimise aeg on vaidluse all, on valdav arvamus, et šintoism hakkas kujunemaYayoi perioodil (3. sajand eKr – 3. sajand pKr). Hiljem mõjutasid šintoismikokugaku ideed, mis kuulutasid Jaapani kultuuri unikaalsust ja üleolekut.Kokugaku pooldajad uurisid šintoismi, püüdes selles välja eraldada muistseid jaapanlikke elemente ja teha sellest rahvusliku taassünni osa.Kokugaku ideed rakendati ellu pärastMeiji restauratsiooni, kui šintoism oli mõnda aega ametliku ideoloogia osa, mille abil valitsus püüdis rahvast ühtse usuga ühendada.
Šintoism on mõjutanud nii klassikаlistJaapani teatrit kui ka tänapäeva massikultuuri. Selle elemendid peegelduvad teatudmangades jaanimetes ning figureerivad ka arvutimängudes. Neis kujutatud templite prototüüpidest saavad sageli fännide tähelepanu objektid.
Praegu sintoism enam Jaapani riigiusund ei ole ning mõned praktikad ja õpetused, mis sõja ajal olid väga olulised, on jäänud unarusse, mõned aga on kaotanud religioosse tähenduse (näiteksennustamisviisomikuji).
Šinto koosneb paljudest kultustest jausuvormidest, mis on suunatud Jaapani kohalikele jumalustele –kamidele. Kamide arv on piiramatu ja neil võib olla inimeste, loomade, asjade või abstraktsete esemete kuju. Sellepärast nimetatakse šintot kapolüteistlikuks,animistlikuks või kateofaaniliseks usundiks.
Šinto hooneid või kultusekohti nimetataksešinto pühamuteks. Pühamute hierarhia tipus on Ise pühamuIse-jingū, kus austatakse päikesejumalustAmaterasut, kes on ühtlasi Jaapani keisri (tennō) müütiline esiema.Tennō 't peetakse ka šintoismi peaks.Tennō religioosne juhtroll on tänapäeval ainult nominaalne, kuid see kulmineerusteise maailmasõja eelsejaapani rahvusluse ajastul.Tennō 'le omistati siis jumala staatus. Selles kontekstis räägitakse kariigišintoismist.
Šinto oli sajandeid varieeruv ningbudismi jakonfutsianismiga seotud religioosne traditsioon, mida allesMeiji restauratsiooni alguses riigi uute poliitiliste ideoloogiate põhjal tõlgendati ühtse ja puhtjaapanliku "algusundina".[3] Täpses definitsioonis puudub seniajani üksmeel. Nii märgib näiteks jaapani usundiloolane Ōbayashi Taryō: "Shintō … [on] kõige laiemas mõttes Jaapani algusund, kitsamas mõttes algusundist ja hiinalikest elementidest poliitilistel eesmärkidel välja arendatud süsteem.[4]
Tähtsad šinto jumalused on algjumalate paarIzanagi ja Izanami, kesjaapani mütoloogias etendavad maailma tekkimises mõõduandvat osa. Nendest tekkisid päikesejumalannaAmaterasu, tormijumalSusanoo, kuujumalTsukuyomi ja palju teisi kamisid. Enamik šinto pühamuid on tänapäeval siiski pühendatud niisugustele jumalustele naguHachiman jaInari. Kumbagi jumalust klassikalistes müütides ei esine ja nad on tugevasti mõjutatud budismist.
Sõna 神道shintō kirjutatakse — 神 (shin, kakami 'jumalus') ja 道 (dō võitō 'tee')[5]
Sõnashintō tulebhiina keele sõnast 神道, milleputonghua hääldus onshéndào. Märk 神 (shén) tähendab siin 'vaim,jumal või jumalus', 道 (dào; vrdtao) võib siin lihtsustatult tõlkida kui "tee" või "rada". Sõna 神道 leidub muu hulgas "Yijingis". Sõnaga 神道võidi Hiinas nimetada nii kohalikke uskumusi,taoismi, budismi kui ka religiooni tervikuna[6]. Tänapäeva hiina keeles võib 神道 tähendada ka templi juurdepääsuteed. Näiteks kuulsalTaevatemplilPekingis onshéndào.
Jaapani keeles loetaksekanji märki 神 (shin) sõnas 神道 kuishin,jin (on-yomi) võikami (kun-yomi).Kami tähendab jaapani keeles jumalust ning sel sõnal on teine tähendusvarjund kui hiina sõnalshén. Sõnakami võidakse kasutada ka teiste usundite jumaluste, näiteks kristlikuJumala kohta.Kanji märki 道 (tō) sõnas 神道 loetaksetō,dō (on-yomi) võimichi (kun-yomi). Nagu hiina keeleski, saab seda ülekantud tähenduses kasutada 'õpetuse' või 'koolkonna' tähenduses (näiteksaikidō,judō,kendō). Religioosse konfessiooni tähistamiseks kasutatakse jaapani keeles märki 教kyō 'õpetus', kuid šintoismil ei ole rajajat, arenenud teoloogiasüsteemi ega kaanoneid. Sellepärast kasutatakse märki 道, mis tähistab mõttesuunda või eluviisi[7].
Seega võib sõnashintō tõlkida kui "kamide tee, jumalate tee"[8].
Sõnashintō esineb esimest korda 8. sajandi alguses, nimelt käsikirjas "Nihonshoki" (720),[9] kuigi ainult neli korda[viide?]. Ka on tänaseni vaieldav, mida see sõna tollal täpselt tähendas. Ajaloolane Tsuda Sokichi väidab, et "Nihonshokis" kasutatakse seda sõna 'kohalike jaapani religioossete uskumuste ja kommete" tähenduses, rõhutades nende erinevustbudistlikust traditsioonist[10]. Vanas jaapani kirjanduses oli sõnalshintō palju tähendusi: 'rahvauskumused, sealhulgas ebausud'; 'kamideususse puutuvad kontseptsioonid'; 'religioossed õpetused, mida levitab üks või teine tempel'; ja rida teisi tähendusi[11]. Omaette religioosse süsteemi tähenduses tuli see kasutusele allesJaapani keskaja allikates.
Algselt ei olnud šintoismil enesenimetust[12]. Šintoismi tähistamiseks kasutatakse mõnikord ka teisi sõnu: 神の道kami-no-michi (神道shintőkun-yomi variant),[13],kannagura-no-michi,kodō jt[14].
Šintoismil ei ole universaalset definitsiooni ega täpseid piire[15][16] Kõigile järgijatele on siiski ühine uskkamidesse (神), jaapani päritolu jumalustesse. Sõnakami tähendab jumalikku vaimu, kes šintoistide meelest on loodusjõududel, loomadel, loodusobjektidel, inimestel jne. Šintoismil on nii tunnuseid, mille järgi seda võib pidada primitiivseks usundiks, kui ka organiseeritud usundile omaseid jooni. Šintoismis ei ole arenenud teoloogiat. Tähtis osa sellest on looduse austamine. Siiski on se:al templisüsteem ja kindlaksmääratud rituaalid.[17][18].
Šintoismis ei ole kindlat dogmaatikat, ranget eetikat ega ühtset uskumuste kogumit. See põhineb eeskätt religioossetel praktikatel, mitte õpetusel. Šintoism on arenenud aastatuhandete vältel Jaapani eri osades ja selle alus on kohalikud tavad[19][20]. Uurijad käsitavad šintoismi etnilise usundina, mis määratlebjaapanlasterahvuslik identiteedi. Šintoismi järgijad ei püüa levitada oma uskumusi teistele rahvastele.[21][22][23] Erandid on olnud riigišintoism ja mõnede šintoistlike sektide tegevus.[24] Maailmas on siiski mittejaapanlastest šintoismi järgijaid ja preestreid[25][26]. Lisaks looduse austamisele on šintoismi traditsiooni alus olnud keisri keskne positsioon, eriti enne 1945. aastat. Selle aspekti ilmingud on keisriga seotud pühamud, näiteksIse tempel, ja keisri õukonnaga seotud rituaalid, näiteksdaijōsai – keisri troonile tõstmise rituaal[27][28].
Kuigi arvatakse, et šintoism on Jaapani autohtoonne usund, mis on säilitanud oma ürgsed jooned, väidavad jaapani ajaloolaneToshio Kuroda ja paljud teised teadlased, et šintoism tekkis iseseisva usundina allesMeiji perioodil ja enne seda arenes see budismi ühe haruna. Kõik kamid, keda jaapanlased austasid, olid Kuroda arvatesŠakjamuni Buddha ilmingud. Kuroda arvamus on kirjas artiklis "Šintoism jaapani religiooni arengus"[29][30] Samuti leiabKokugakuini ülikooli professorInoue Nobutaka, et šintoismi ei saa määratleda iidsest ajast muutumatuna säilinud süsteemina[31].
Šintoismile on iseloomulikanimism. See järeldub šintoistlike templite ühenduseJinja Honchō šintoismi definitsioonist[32] mis ütleb, et šintoismi lahutamatu osa on esivanemate austamine ja usk jumalatesse, kes elavad loodusobjektides. Jaapani animism koosneb paljudest kohalikest traditsioonidest. Neid nimetatakse sageli rahvašintoismiks, et eristada neid riigišintoismist, mille Jaapani valitsus lõiMeiji restauratsiooni ajal 19. sajandil, et anda riigile poliitiline ideoloogia ja ühendada rahvas keisri ümber[33][22].
Kodumaiste jumalate (kamide) mitmetinepolüteistlik loomus teeb raskeks leida šintost ühtset religioosset tuuma. Šintol puudub rajajafiguur ja konkreetnedogma. Šinto ühtsed tunnused on eelkõige riituse ja arhitektuuri vallas. "Šinto pühamu" on seetõttu šinto usundi üks tähtsamaid identiteeti loovaid tunnuseid. Sõnale "pühamu" vastab mitu jaapani sõna (jinja,yashiro,miya jt), mis kõik tähistavad ainult šintoistlikke ehitisi. Kitsamas mõttes on pühamu ehitis, milles hoitakse jumalikku austamisobjekti(shintai). Laiemas mõttes on pühamu kompleks, kus võib olla mitu pea- ja kõrvalpühamut ja teisi sakraalhooneid. Pühamute välimuses ja ehituses on tundemärke, mille järgi saab šinto pühamu ära tunda. Nende seas on:
torii 'd ("šinto väravad") – lihtsad ilmekad väravad, mis koosnevad kahest alussambast ja kahest põikpuust, mis seisavad enamasti vabalt ja sümboliseerivad ligipääsu kamidele reserveeritud alale;
shimenawa ("jumalate köied") – erineva tugevuse ja pikkusega pikkusega köied, enamasti punutud õlgedest, mis kas ümbritsevadnuminoosset objekti (sageli puid või kaljusid) või on paigutatud dekoratiivse elemendinatorii 'dele või pühamuhoonetele;
siksakpaber (shide,gohei) – enamasti valgest paberist valmistatud dekoorielement, mis võib olla ka sümboolne ohvriand; sageli paigutatakse see jumalate köitele või kepile.
Pühamutele on tunnuslik ka iseloomulik katusekaunistus: see koosneb enamasti X-kujulistest palkidest (chigi), mis on kinnitatud katuseharja mõlemasse otsa, ning mõnest ellipsikujulisest põikpuust (katsuogi, sõna-sõnalt 'vööttuuni[kujulised] palgid'), mis onchigi 'de vahel piki katuseharja reas. Need elemendid leiduvad aga enamasti ainult arhailises stiilis pühamutel.
Pühamutes hoitavaid austamisobjekte (shintai) peetakse austatava jumaluse "eluasemeks“ ja neid ei panda kunagi vaatamiseks välja. Tüüpilisedshintai 'd on esemed, mida Jaapani varaasel ajajärgul, kui neid Jaapanis veel ei osatud valmistada, toodi vähesel arvul mandrilt ja peeti imeasjadeks, näiteks pronkspeeglid ja mõõgad. Teised shintai on "kõverad kalliskivid" (magatama), mida Jaapanis valmistati juba iidsest ajast.Shintai 'd võivad olla ka sulptuurid või muud esemed. Mõnel juhul ei tea isegi pühamu preestrid, kuidasshintai välja näeb.
Pühakoja preestrid kannavad tseremoniaalrüüsid, mis pärinevad Jaapani vanaaegsete õukonnaametnike ametirõivastest. Neile on tunnuslikud muu hulgas mustaks värvitud paberist peakatted (tate-eboshi,kanmuri). Üks spetsiifiline rituaaliriist onshaku – puust skeptrilaadne ese, mis kunagi oli ka ilmaliku võimu sümbol. Kõik need elemendid on tunnuslikud ka tenno traditsioonilistele tseremoniaalrüüdele.
Paljud lääne ja jaapani teadlased eelistavad šintoismi kirjeldada mitte ühtse tervikuna, vaid mitme voolu ja vormi kogumina. Seejuures on iga vool omandanud elemente teistest usunditest ja rahvauskumustest, mistõttu nende määratlemine ei ole ühene[34][35]. JapanoloogHelen Hardacre eristab järgmisi põhitüüpe: keisri-, riigi-, rahva- ja sektišintoism[22]. Kokugakuini ülikooli professor Sokyō Ono lisab kodu- ja templišintoismi ning eristab viimases kategooriasIse pühamu praktikaid eraldi ainulaadse traditsioonina[36]
Kodušintoism on šintoistlikud praktikad, mida tehakse kodus ilma vaimuliketa. Põhiliselt seisneb see kamide austamises kodualtarikamidana abil. Sageli panevad teadlased kodušintoismi kokku rahvašintoismiga[37].
Rahvašintoism on šintoismi vorm, mida praktiseeritakse kohalikes pühamutes või kodus. Siia kuulub nii kohalike kui ka piirkondadevaheliste kogu Jaapanis levinud jumaluste austamine. Rahvašintoismi kese on perekond ja kogukond; vaimulikeks on sageli ka kohalikud elanikud. Iseloomulikud on iidsed kohalikud kombed[38][22][39][40].
Templišintoism on traditsioonilised rituaalid ja praktikad, mida tehakse templites.Templišintoism on üks vanemaid ja levinumaid šintoismi vorme. Templeid ehitati Jaapanis mingil kujul juba enne tsentraliseeritud riigi rajamist ning nende arv ulatus 20. sajandi alguseks umbes 200 000-ni. Vanal ajal kattus see paljuski rahvašintoismiga. Meiji ajastul allutati see riigišintoismile ja läks riigi kontrolli alla. Pärast 1945. aastat kujunes templite tsentraliseeritud juhtimine, mis ei sõltu enam riigist[41][42][22].
Keisrišintoism ehk õukonnašintoism on tseremooniad, mida tehakse kolmes pühamus keisripalee territooriumil. Nendes salajastes rituaalides osalevad ainult keiserliku perekonna liikmed ja õukondlased; peamised rituaalid viib läbi keiser ise. Selle suuna ühks iseloomulik joon on austusavaldused keiserliku perekonna hingedele, kelle esivanemaks peetakse jumalannaAmaterasut. Vanal ajal hoiti keisri peapühamusKashiko-dokorosYata peeglit (Amaterasu peeglit), hiljem jäi sinna selle koopia, aga originaalpeegel viidiIse pühamusse. Riigišintoismi ajal oli keisrišintoism selle tuum. Keiser oli rahva jaoks peapreester ja jumalus. Pärastõdateist maailmasõda keisrišintoism sellisel kujul keelustati.[43][22][44].
Riigišintoism on šintoismi vorm, mis eksisteeris Meiji restauratsiooni ja teise maailmasõja lõpu vahelisel perioodil, mil riik kontrollis Jaapani usuelu. Aastal 1868 hakati ametlikult ajamashinbutsu bunri poliitikat, mille eesmärk olibudismi elemendid šintoistlikust usust täielikult lahutada. 1869. aastal kuulutati šintoism riigiusundiks. Aastatel 1870–1884 toetas riik eriti aktiivselt šintoistlikke preestreid ja propageeris šintoismi. Alates 1910. aastast koostasid võimud preestrite koolitusprogrammi, pidades neid haridussüsteemi osaks – nad pidid kasvatama inimestes patriotismi ja austust keisri vastu. Kooliõpilased külastasid regulaarselt pühamuid. Šintoismi riiklik toetamine lõpetatiokupatsiooniajal ning uuesJaapani põhiseaduses sätestati usuvabadus ja keelustati riigi toetus mis tahes konfessioonile.[22][45][46].
Sektišintoism (教派神道kyōha shintō) koosneb 13 religioossset rühma ja organisatsioonide rühmast, mis Meiji restauratsooni ajal lahutati riigišintoismist (näitekstenrikyō,kurozumikyō,ontake-kyō). Neil oli šintoismiga mõningaid sarnasusi, kuid need erinesid šintoismi traditsioonilisest voolust. Nende järgijad pidasid end "valituteks", kes on kutsutud šintoismi usulisi praktikaid "puhastama". Mõned rühmad võtsid endaleshintō sildi ainult selleks, et vältida tagakiusamist, ja ütlesid pärast Teist maailmasõda šintoismist lahti.[47][22][48][49]
Ametliku statistika järgi oli usklikke 2012. aastal umbes 100 miljonit, mis moodustab umbes 80% Jaapani rahvastikust.[50] Teise allika järgi on aga usklike arv kõigest 3,3% Jaapani rahvaarvust – umbes neli miljonit.[51]
Nende andmete erinevus peegeldab šinto täpsema määratlemise raskust. Esimene küsitlus põhineb nende inimeste arvul, keda pühamud ise peavad koguduseliikmeteks (ujiko). See tuleneb osavõtust religioossetest rituaalidest kõige laiemas mõttes, näitekshatsumōde – traditsiooniline pühamukülastus uusaastal. See vastab sotsioloogia seisukohast tunnetatavale kuuluvuseleetnoreligioossesse rühma, kes peab paljusid sintoismi aspekte, nagu näiteksesivanematekultust ja uskuvaimudesse jaapani kultuuri lahutamatuteks osadeks.[52] Tegelikku kuuluvust religioossesse kogukonda ei saa sellest järeldada. Kui küsida otseselt šintoismi pooldamise kohta, nagu teise küsitluse puhul, on tulemus palju väiksem.
Jaapani vanimad müüdid, mida peetakse šinto tähtsaimaks allikaks, annavad alust arvata, et religioossed riitused olid suunatud nii aukartustäratavatele loodusnähtustele (mäed, kaljud või puud) kui ka toidujumalustele ja elementaarsetele loodusjõududele, kes olid tolleaegsele peamiselt põllumajanduslikule ühiskonnale olulised. Kõigi jumalate kogumi kohta kasutavad müüdid väljendityao yorozu, mis küll sõna-sõnalt tähendab 'kaheksa miljonit', aga tegelikult tähendab 'loendamatu' või pilguga haaramatu'. See viitab sellele, et tolleaegne usund ei olnud valm9is ja ühtne ususüsteem.
Tuleb arvesse võtta, et Jaapan ei olnud esiajal etniliselt ühtne ja veel ajaloolisel ajal põhjustasid mandrilt saabunud sisserände lained kultuurilisi erinevusi. Nii oli "algšinto" kogum kohalikke traditsioone, mis olid tõenäoliselt palju erinevamad kui tänapäeval. Teatud ühtlustumine leidis aset alles siis, kui rajati varajane Jaapani riik, mille kujunemine jõudis lõpule 700. aasta paiku. Arvatakse, et pärast praeguseJaapani keisri esivanemate tulekut võimule kogu Jaapanis said nende esivanematejumalad juhtkoha teiste rühmade jumalate suhtes, kuigi säilisid ka teised süsteemid. Kõige vanemad kirjalikud allikad pärinevad poliitilisele konsolideerumisele vahetult järgnenudNara ajastust ("Kojiki" (712), "Nihon shoki" (720)). Paljud küsimused esiaja Jaapani usundi kohta jäävad seega allikate puudumise tõttu lahtiseks. Kõige selle tõttu ei kasutata teaduskirjanduses Jaapani esiaegsete, budismieelsete usundite kohta tavaliselt enam sõna "šinto", vaid neutraalseid väljendeid, nagu näiteks "kamide austamine". Sissejuhatavates raamatutes siiski sageli veel samastatakse šintot Jaapani algusundiga.
Kui 5. ja 6. sajandil kujunes Kesk-Jaapanis hegemooniline dünastia, tekkis õukondlik kultus, mis orienteerus üha enam Hiina riigikorraldusele ja kultuurile. Eeskujuks võeti nii Hiinaesivanematekultus jakonfutsianismi moraaliideaalid kui kataoismikosmoloogia jabudismi vabanemisusk. Kõik need traditsioonid seoti kohalike piirkonna- ja klannijumaluste (ujigami 'de) kultustega uueks riiklikuks tseremoniaaliks.
Kui5. sajandil hakati kirjutama ja6. sajandil tuli Jaapanissebudism, mõjutas see sügavalt sintoistlike uskumuste ühtlustatud süsteemi. Lühikese ajaga kirjutati "Kojiki" (712) ja "Nihongi" (720), kompileerides olemasolevad müüdid ja legendid ühtlustatud jutustusse (vaata artiklitJaapani mütoloogia). Nende jutustuste kirjapanemisel oli kaks eesmärki. Esiteks taheti jutustuste algelisusest lahti saada ning tuua nendessetaoistlikke,konfutsianistlikke ja budistlikke motiive, ethiinlastele muljet avaldada. Jaapanlasi heidutas hiinlaste selgelt kõrgem kultuur ja nad lootsid luua teose, mis suudaks sellega võistelda. Teiseks pidid need aitama legitimeerida Jaapani keisrite võimu, mis tugines müüdile põlvnemisestpäikesejumalannastAmaterasust. Suur osa praegusest Jaapani maa-alast oli vaid osaliselt keisrikoja kontrolli all ja võistlevadetnosed (sealhulgas võib-ollaainude esivanemad) sõdisid jätkuvalt jaapanlaste sissetungi vastu. Mütoloogiaantoloogiad, nagu ka luuleantoloogiad (Man'yōshū ja teised), olid mõeldud keiserliku perekonna väärtuslikkusega ning jumaliku valitsemismandaadiga teistele muljet avaldama.
Varajane Jaapani riik tekkis üksikute klannide (uji 'de) liitudest. Igauji austas omaujigami’' 'sid. Kui nende liitude sees tõusis juhtivaks dünastiaks hilisematetennō 'de ("keisrite") klann, kujunes väljajaapani mütoloogia, mis ühendas üksikute klannijumaluste lood ühtseks mütoloogiliseks jutustuseks. Selle mütoloogia juba mainitud vanimad tekstiallikad 8. sajandist kirjeldavad maailma loomist ja tennode dünastia algust: algjumalate paarIzanagi ja Izanami loob Jaapani saared ja kõik ülejäänud jumalad.Amaterasu Ōmikami 'Taevassärav Suur Jumalus' on nende olendite seas tähtsaim: ta valitseb "taevasi välju" (Takamanohara) ja teda samastatakse päikesega. Tema käsul laskub tema lapselaps maa peale, et rajada siin igavesti kestev tennode dünastia. See mütoloogiline ettekujutus Jaapani ja tema keisrite liini algusest oli kõikides hilisemates šinto süstematiseerimiskatsetes (näiteksYoshida-shintōkokugaku jariigišinto) üks keskseid ideid. Sõnashintō sel ajal küll juba kasutati, kuid mitte veel süsteemse usundi tähenduses.[54] "Jumalate amet" "Jingi-kan" (神祇官8)}, ainus Vana-Jaapani valitsusinstitutsioon, millel pole Hiina eeskuju, ei kanna nime "Shintō amet“ (nagu lääne kirjanduses mõnikord öeldakse), vaid on sõna-sõnalt 'taeva (神jin võishin) ja maa (祇gi) jumalate amet' – jällegi viimaks Hiina kontseptsioon.
6. ja 7. sajandil sissetoodudbudismi võttis õukond kiiresti omaks. See põrkas küll alguses kohaliku jumalateaustamise raames vastupanule, nii et oli tarvis seletada lahknevusi jaapani algupäraste uskumuste ja budismi õpetuse vahel. Budism leidis aga varsti viisi, kuidas kamisid oma maailmapilti integreerida, ja mõjutas muu hulgas kamide austamise ehitisi ja hiljem kaikonograafiat. Jaapani teadaoleva usundiloo enamiku ajastute vältel ei olnud budiam ja šinto selgelt lahus.
Ühe õpetuse järgi on kamidüleloomulikud olendid, kes ei ole veel väljunudsünni ja taassünni ahelast. Kamid sünnivad, elavad, surevad ja taassünnivad nagu kõik teisedki olendidkarmatsüklis. Kamid etendavad siiski erilist osa, kaitstes budismi ja võimaldades selle kaastundlikel õpetustel õitseda. Sellele seletusele heitis hiljem väljakutseKūkai, kes pidas kamisidbudade kehastusteks. Näiteks seostas ta AmaterasutVairotšanaga (jaapani keeles 'Suur Päikesebuddha'. Tema meelest tähendaskami sama misbuddha. Eelkõige mõjukates budismi suundadestendai 's jashingon 'is käsitati šinto jumalusibudade jabodhisattvateinkarnatsioonide võimanifestatsioonidena. Budade austamisel ja kamide austamisel oli seega vähemalt teoreetiliselt sama eesmärk. See teoreetiline areng algasHeiani perioodil ja kulmineerus Jaapani keskajal (12.–16. sajand). See on tuntud "algkuju ja jäetud jälje" teooria nime all, kusjuures "algkuju" tähendas budasid (本地honji) ja "jäetud jälg" (垂迹,suijaku) kamisid.
Enamik kamide pühamuid oli Heiani perioodi lõpu (10.–12. sajand) ja Jaapani moderniseerumise alguse (1868) vahel budistide järelevalve all. Šinto suured institutsioonid olid küll pärilike preestrite kätes. Need allusid alguses keisri õukonnale, ent kui õukond alla käis, hakkasid nad alluma budistlikele institutsiooidele. AinultIse pühamu säilitas tänu oma privilegeeritud suhtele õukonnaga eristaatuse ning jäi budistlike vaimulike otsesest mõjust puutumata. Väiksematel pühamutel enamasti oma šinto preestreid ei olnud, vaid seal teenisid buda mungad või ilmikud.
Kuigi enamik šinto preestreid olid sel ajal ise usklikud budistid, oli üksikuid vanade preestridünastiate järeltulijaid ning ka buda munki, kellel tuli mõte austada kamisid sõltumatult budismist. Nii tekkisid Jaapani keskaja Ise šinto ehk Watarai šinto, Ryōbu šinto jaYoshida šinto. Eriti viimane neist esitas end puhtalt kamidele keskenduva õpetusena ning on seetõttu tänapäeva šinto alus, kuigi tegelikult etendasid budistlikud ettekujutused ka Yoshida šintos keskset osa. Budismi religioossete paradigmade fundamentaalne kriitika sai mõeldavaks alles nn šinto-konfutsianistliku sünkretismi raames.
Edo perioodi ajal tuli ikka ja jälle esile budismivastaseid suundumusi, mis andsid üha suurema toetuse ka iseseisva põlise šinto ideedele. 17. sajandil püüdsid eelkõige konfutsiaanlikud õpetlased leida viise, kuidas ühendada hiina neokonfutsiaaniZhu Xi õpetused kohalike jumaluste austamisega, et luua budismile alternatiiv. 18. ja 19. sajandil tekkis lõpuks mõttesuund, mis püüdis šinto kõigist "võõrastest", st India ja Hiina ideedest puhastadaastada shinto, ning naasta selle "lätete" juurde. Seda koolkonda nimetataksekokugaku 'maaõpetus' ning seda peetakse 19. sajandi jooksul Jaapani riigi ümberkorraldamise käigus väljakujunenud riigišinto eelkäijaks. Edo perioodi üldist religioonipraktikat mõjutaskokugaku siiski vähe. Seega jäi šinto–budistlik sünkretism kuni 19. sajandini Jaapani religiooni domineerivaks vooluks. Ka mõlema usundi sundimatu kooseksisteerimine tänapäeva Jaapanis rajaneb sellel traditsioonil.
Budism ja sintoism eksisteerisid koos ning sulandusid kokkushinbutsu shugo'ks ja Kūkai vaated domineerisid kuniEdo perioodi lõpuni. Sel ajal tärkas taas huvi Jaapani-uuringute (kokugaku) vastu, mis võis olla tingitud Jaapani sulgemisest välismaalastele.18. sajandil püüdsid mitmed Jaapani õpetlased, eritiMotoori Norinaga, "ehedat" sintoismi välismõjudest puhastada. See ei õnnestunud kuigivõrd, sest juba "Nihongis" oli osa mütoloogiat ilmselt laenatud hiina õpetustest. NäiteksloojajumalusiIzanamit jaIzanagit võrreldiyin'i jayang'iga. Ent see katse tõiMeiji perioodil, mil sintoism ja budism lahutati (shinbutsu bunri), kaasariigisinto tekke.
Meiji restauratsioon 1868 tegi lõpuTokugawadešogunite feodaalsele võimule. Selle asemele rajati rahvusriik, mille kõrgeimaks instantsiks saitenno. Sel ajal leiti, et sintoism on tarvilik riigi ühendamiseks keisri ümber, et riiki moderniseerida nii kiiresti kui võimalik. Suurte Lääne sõjalaevade saabumine jašogunaadi kokkuvarisemine veensid paljusid, et riigi säilimiseks on tarvis jõud ühendada välisriikide relvajõudude vastu. Nii edendati šintoismi abil keisri ja keisririigi kultust ning šintoism eksporditi ka vallutatud aladele (Hokkaidō,Korea). Šinto kuulutati rahvuslikuks kultuseks ja seda kasutati ideoloogilise vahendina tenno võimu taaselustamiseks. Selleks anti eraldi seadus "kamide ja budade lahutamiseks (Shinbutsu bunri), mis keelas budistlike ja šintoistlike pühamute ühise austamise. Erinevalt enamasti kohalikest pühamutraditsioonidest tõlgendati šinto pühamud nüüd kogu riigis ümber tenno austamise paikadeks ning iga jaapanlane, sõltumata oma religioossest veendumusest, oli kohustatud pühamuid külastades tennole austust avaldama. Lääne mõjul põhiseaduslikult tagatud usuvabadust arvestades ei määratletud seda pühamukultust siiski mitte religioosse aktina, vaid patriootlikuks kohusena. Seda austuse vormi nimetati sõdadevahelisel ajalpühamušintoks (jinja shintō), pärast teist maailmasõda aga enamastiriigišintoks (kokka shintō). Peale selle oli kasektišinto (shuha shintō) kategooria, mille alla paigutati moderniseerumise käigus tekkinud ja end šintoistlikena määratlenuduususundid (näitekstenri-kyō jaōmoto-kyō).[55]
Shōwa perioodi tärkava militarismi ajal võeti šinto veel enam rahvusluse ja kolonialismi teenistusse. Ka Hiina ja Korea okupeeritud aladele rajati pühamuid, kus kohalikud elanikud pidid tennole austust avaldama.
Riigišinto ajastule tuli järsk lõpp Teise maailmasõja lõpus. Ilmnes, et kamid ei andnud püha tuult (kamikaze) välisvallutajate tagasitõrjumiseks. Pärast Jaapani kaotust 1945 keelati ametlikult šinto kui riigiusund ning 1946. aastal ütles tenno lahti oma elava jumala staatusest ja igasugusest pretensioonist jumalikkusele. Pärast sõda hakkas enamik jaapanlasi uskuma, et kaotuse põhjuseks oli impeeriumihübris. Himu võõraste alade järele oli teinud nende juhid pimedaks oma kodumaa suhtes. Siiski eksisteerivad tänini üksikud institutsioonid, mida peetakse riigišintole poliitiliselt lähedaseks, näiteksYasukuni pühamuTōkyōs. Pärast sõda tekkis arvukaltuususundeid, millest paljud põhinesid šintoismil, kuid jaapanlaste religioossus tervikuna on võib-olla vähenenud. Pärast sõda on šintoism hakanud vähem rõhku panema mütoloogiale ja keiserlikule perekonnale. Selle asemel püüavad pühamud aidata tavalistel inimestel tagada endale paremat õnne, hoides häid suhteid oma esivanemate ja teiste kamidega. Šintoistlik mõttelaad on endiselt tähtis osa jaapani meelelaadist.
Šintol on olnud vähe selgepiirillise religioosse eetika kontseptsioone. Ei ole kirjapandud käske, mis oleksid kehtinud igal ajal kõigile usklikele või koguni kõigile inimestele. Nii ei ole orienteerumine tennole kui kõrgeimale autoriteedile isegi pühamušintos vaieldamatu, sektišintos aga austatakse kõrgeima religioosse instantsina enamasti sekti rajajat. Samuti ei ole sageli võimalik eristada šinto eetikat budistlikust, konfutsianistlikust või ilmalikust eetikasüsteemist. Siiski omistatakse kõigile šinto suundadele mõningaid üldisi tendentse eetikapraktikas.
Pooldatakse eluviisi, mis on kamidega kooskõlas, mis võib avalduda nende austamises ja tänulikkuses nende vastu, samuti eelkõige püüdes olla harmoonias nende tahtega (eriti šinto rituaale hoolsalt täites). Eriti pühamušintos kuulub siia ka arvestamine looduskeskkonna ning sotsiaalse keskkonna ja korraga. Selles rõhuasetuses vastastikusel abil põhinevale harmooniale, mida saab laiendada ka kogu maailmale, võib näha usku inimlikku solidaarsusse, mis on omane ka universalistlikele maailmareligioonidele.
Kuigi kamid on inimestest oluliselt "täiuslikumad", ei ole nad absoluutselt täiuslikud nagumonoteismi Jumal. Kamid teevad vigu ja isegi pattu.[56] Šintos ei ole absoluutseid moraalseid väärtusi. Teo väärtus või väärtusetus tuleneb kogu kontekstist; halvad teod on üldiselt ainult need, mis harmooniat kahjustavad või koguni hävitavad selle.[57]
Puhtus on taotlem9isväärne olek. Sellepärast tuleb vältida nii füüsilisi kui ka vaimseid määrdumisi (穢kegare)[58]) ja sooritada regulaarseid puhastusrituaale (祓harai}[59]). Puhastusrituaalid on sellepärast alati ka kõigi teiste šinto religioossete tseremooniate alguses. Šintos on see viinudsurma ja sellega seotud nähtustetabuks muutumiseni. Sellepärast on ka matuserituaalid Jaapanis enamasti budistlike institutsioonide ja vaimulike ülesanne. Peale selle võib see kaasa tuuaelundidoonorluse jalahkamise mittelubamise, sest ei soovita rikkuda surnu vaimset sidet lähedastega ja lasta surnukeha vigastada.[60][61]Nende tendentside vastu on ka kõrged vaimulikud hakanud sõna võtma.[62]
Kamisid kokku nimetatakseyaoyorozu no kami (八百万の神 'kaheksa miljonit kamit'). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu ajast, millõpmatuse mõistet polnud olemas. Kuigi selline tarvitus on tavakasutusest kadunud, nimetati veel hiljuti äärelinnades asuvaid väikesi poode, kus pakuti kõike alates toidust kuni ajalehtedeni, mõnikord koguni jalgrattaid ja autosid,yorozu-ya (万屋 'kümne tuhande pood'), viidates pakutavate kaupade suurele arvule.
Mõned kamid onkohavaimud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna Amaterasu. Sõnakami võib märkida kaaabrahamlike religioonide Jumalat. Šintoismi kamide seas on ka suguharude kamid. Kamid ei ole niivõrdmonoteismiisikulise Jumala sarnased, kuivõrd loovad jõud.
Kaks kamit,Izanagi-no-mikoto jaIzanami-no-mikoto, lõid Jaapani saared. Nende lastest said jaapanlaste suguharude jumalad. Üks nende tütardest oligi keiserliku perekonna esivanem päikesejumalanna Amaterasu, kes on šintoismipeajumal. Et keisrid olid jumalate järeltulijad, siis nimetati neidtennodeks (tennō) 'taevavalitsejateks'. Amaterasu järeltulijad (Yamato dünastia) ühendasid Jaapani riigi. Kogu inimkond on kami lapsed. Inimelu on püha.
Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ja teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu onIse pühamu, kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sagelipeegel.Kõige püham paik võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.
Kuni Teise maailmasõja lõpuni usuti, ettenno, Jaapani keisri, esiema oli Amaterasu ning tenno on kõikide jaapanlaste isa, kami maa peal (ikigami 'elav kami'). Seda jumalastaatust populariseeriti Meiji perioodil. See ei takistanud võimu usurpeerimastšogunitel, kuid tennot peeti alati Jaapani tõeliseks valitsejaks, olgugi et see valitsemine oli vaid nimeline. Kuigi keiserHirohito ütles1946. aastalUSA survel jumalastaatusest lahti (Ningen-sengen), on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab. Et šintoism ei nõua austatavalt mingit avaldust ega sundi, mis on õigupoolest "ebaharmooniline" ja mida tuleks vältida, on religioossest seisukohast tähenduseta ning tähendab lihtsalt, et riiklik sund on lõppenud.
Erinevalt paljudest teistest usunditest ei nõua šintoistiks olemine usu avalikku tunnistamist. Kui Jaapanis sünnib laps, siis kannab kohalik pühamu (jinja) lapse nime nimekirja, mida pühamus peetakse, ning kuulutab taujiko'ks 'nimelapseks'. Pärast surma saab temastujigami 'nimekami'. Kolimisel võib lasta kanda oma nime teise nimekirja ning olla korraga kirjas mõlemas kohas. Nimesid saab nimekirja kanda ilma asjaosalise nõusolekuta ja olenemata tema uskumustest. Seda ei peeta mitte usu pealesurumiseks, vaid märgiks kohaliku kami heatahtlikkusest tõotusega arvata see inimene pärast surma kamide hulka. Lapsi, kes surevad enne nime nimekirja kandmist, hüütaksemizuko'ks 'veelaps' ning usutakse, et nad on elavatele nuhtluseks. Et nende viha ja kurbust leevendada, kummardatakse neid sageli pühamutes.Abortide levikuga on see praktika rohkem levinud.
Et šintoism on üle tuhande aasta budismiga kooseksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutabhauatagust elu jataassündide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.
Kuigi šintoismil ei ole oma järgijatele absoluutseid käske peale "lihtsa ning looduse ja inimestega harmoonias oleva elu", öeldakse, et šintoistlik vaim näeb ette "neli kinnitust":
Šintoism ei pea midagi iseenesestpatuks. Teatud teod tekitavadrituaalse ebapuhtuse, millest tuleb vabanedameelerahu ja hea käekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesestväär.Kurje ja vääri tegusid nimetataksekegare 'mustus'. Vastandmõiste onkiyome ('puhtus'). Tavalisi päevi nimetatakseke ('päev'), pidupäevihare ('päikeseline; hea').Elusolenditetapmisel omaenda elu jätkamiseks tuleb ollatänulik ja tundaaukartust ning see tuleb viia miinimumini. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele jatervitustele (aisatsu). Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik): "itadakimasu" ('võtan alandlikult vastu'), et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta, võidakse selles näha märkiuhkusest ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud, ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekiburami ('vimm') ning nendest saavadaragami'd, võimsad ja kurjad kamid, kesmaksavad kätte. Samasugust rõhupanemistkoostööle võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud (kas või pinnapealse)konsensuseni.
Puhastusrituaalid on šintoismi väga oluline osa. Neid võidakse sooritada selleks, et lepitada rahutuid kamisid, näiteks kui pühamu on tulnud teise kohta üle viia. Ka sellised tseremooniad on tänapäeva eluga kohandatud. Näiteks peeti1969. aastal tseremooniaApollo 11Kuu-ekspeditsioonipühitsemiseks, uusi hooneidõnnistab Jaapanis sageli ehituse alustamisel šinto preester ning paljusid Jaapanis valmistatavaidautosid õnnistatakse koostamise käigus.
Isiklikuma iseloomuga puhastusrituaal on puhastamine veega. Sel puhul võidakse seistajoa all või sooritadesrituaalseid pesemisi jõesuudmes võimeres. Kolmas puhastamise vorm on teatud isikute või tegude vältimine (tabu). Näiteks ei lubatud kuni1868. aastani (Meiji perioodini) naistelFuji mäe otsa ronida. Kuigi sellised tabud on viimasel ajal vähenenud, ei kasuta usklikud jaapanlased pulmade ajalhalvaks endeks olevat sõna 'lõikama' ega lähe pulma, kui nad on hiljuti kedagi omastest kaotanud.
Kamide austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutesjinja'des, kuigi tavalised on ka kodused rituaalid erapühamutes, mis mõnikord koosnevad lihtsalt kõrgest riiulist mõne rituaalse esemega. Võimalik on ka austada olemasolevaid esemeid ja inimesi.
Kuigi mõned avalikud pühamud on keerukad rajatised, on enamasti tegemist väikeste, iseloomulikus jaapani stiilis hoonetega. Pühamu ees on tavaliselt jaapani värav (torii), mis koosneb kahest püstpostist ja kahest ristlatist. Need väravad on piiriks, mis eraldavad maailma, kus meie elame, ja kamide maailma. Sageli on kummalegi poole väravat pandud sissepääsu valvav vahiloom. Praegu tegutseb üle 100 000 niisuguse pühamu, millest igaühe juurde kuuluvad preestrid. Preestrid kannavad sageli tseremoniaalset rüüd (jo-e).
Kamide poole pöördutakse niisugustel tähtsatel puhkudel nagupulmades jaülikooli astumisel. Kamidelt palutakse sageli täiesti maiseid hüvesid, nagu last, edutamist või õnnelikumat elu. Teisele inimesele halva palumine usutakse olevat võimalik ainult juhul, kui too inimene on ise kurja teinud või kui ta tahab oma elu ohverdada. Matustel aga eelistab enamik jaapanlasi budistlikku rituaali, sest šintoismis rõhutatakse maist elu, mitte hauatagust elu. Peaaegu kõiki pidustusi korraldavad Jaapanis kohalikud šinto pühamud ning need pidustused on kõigile avatud. Kuigi võib öelda, et tegemist on religioossete pidustustega, ei pea enamik jaapanlasi neid religioosseteks, sest nendes osalemine ei eelda mingeid kindlaid uskumusi.
Keskajal annetasid jõukad inimesed pühamutele hobuseid, eriti pühamu jumalalt midagi paludes (näiteks võitu lahingus). Väiksemate teenete eest sai kombeks kinkida hobusepilt ja sellisedema'd on praegu populaarsed. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese, millel on kujutatud hobune või tänapäeval ka miski muu (madu, nool, isegiThomas Edison), kirjutab sellele soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Mõnikord riputatakse pärast soovi täitumist tänuks üles uusema.
Traditsioonipärane abiellumine Meiji-pühamus Tōkyōs 2002Mees palvetab Jaapani šinto pühamu ees 2007
Tänapäeva jaapanlaste igapäevaelus etendavad teatud osa nii šinto kui kabudism, kusjuures enamik neist ei näe mõlema usundi pooldamises vastuolu. Üldiselt pöördutakse rõõmsatel puhkudel (uusaasta, pulmad, igapäevaasjade pärast palvetamine) šintoistlike riituste poole ning kurbadel ja tõsistel puhkudel (surm, palvetamine heakäekäigu pärast teispoolsuses) budistlike riituste poole. Kõige uuemal ajal lisandub omamoodi ilmalikkristlus, kui näiteks noored jaapanlase peavadWhite Wedding 'ut (ホワイトウエディングhowaito uedingu), Ameerika stiilis valgeid pulmi.
Kogu koguduse regulaarsed kooskäimised nagu kristlastemissad on šintole (nagu ka jaapani budismile) võõrad. Tavaliselt käiakse pühamutes üksi. Jumalusi austatakse mõne lihtsa rituaalse austusžestiga (kummardus, käteplaksutus, väikeste rahasummade annetamine), preester tuleb appi ainult erisoovi puhul.
Erilisi tseremooniaid toimetavadmiko 'd jashintō preestridshinshoku 'd (神職 'jumalateener'). Need on enamasti seotud puhtusega ja kaitsega ohtude eest.Shinshoku 'd kutsutakse Jaapanis näiteks alati enne uue hoone ehitamist mulla pühitsemiseks. Populaarsed on ka autode pühitsemise riitused, mis sarnanevadlaeva ristimisega läänes.Shichi-go-sani (15. novembri) paiku lasevad paljud jaapanlased pühamutes teha oma lastele puhastustseremooniad (harai).
Šinto pühamute religioosse elu kulminatsioon on perioodiliselt korraldatatavadmatsuri 'd, rahvapeod, mis järgivad kohalikke traditsioone ning võivad seetõttu olla eri piirkondades, isegi eri külades erinevad. Paljudmatsuri 'd on seotud põllumajandusliku aastatsükliga ja markeerivad tähtsaid sündmusi, nagu külv ja lõikus (viljakuskultused), teistelmatsuri 'tel on deemonite väljakutsumise ja tõrje elemente. Paljudmatsuri 'd on seotud kohalike müütide ja legendidega. Tüüpiline element on pühamurongkäigud. Pühamu peareliikvia (shintai (神体)) tõstetakse ümber kaasaskantavasse pühamussemikoshi 'sse (神輿), mida seejärel kantakse või veetakse lärmakas ja rõõmsas pidurongkäigus läbi küla või linnaosa. Enamasti saadavad neid rongkäikeilutulestikud (花火hanabi),taiko-trummid jasake. Sagellimatsuri 'd seotud ka spordivõistluste sarnaste võistlustega. Ka näiteks tänapäevasumo on arvatavasti alguse saanud niisugustest pidustustest.
Tänapäeva praktikas etendabtenno kultus keskset osa vähestes pühamutes. Neid pühamuid nimetatakse üldiseltjingū (神宮) (erinevaltjinja 'dest (神社)), tähtsaim neist onIse pühamu. Kuigi "Seadus budade ja šinto jumaluste lahutamiseks" tõi kaasa radikaalseid ümberkorraldusi, on kunagise šinto ja budismi segunemise jälgi paljudes religioossetes institutsioonides näha ka tänapäeval. Pole ebatavaline leida budistliku templi territooriumilt väikest šinto pühamut või puud, mis onshimenawa 'ga märgistatud kui kami elupaik. Paljudel šinto jumalustel on jälle Indiasse ulatuvad budistlikud juured.
Enamik šinto pühamuid on tänapäeval pühitsetud jumalusHachimanile, neid on Jaapanis hinnanguliselt umbes 40 000. Hachiman oli esimene põline jumal, keda budism toetas, kuid ta sai mõjukat toetust ka sõdalasaadli (samuraide) poolt kui mitmešogunite dünastia jumalik esivanem. Ka riisijumaluselInaril, kelle pühamuid valvavad enamasti rebased (kitsune), on samas suurusjärgus enamasti väga väikesi pühamuid. Sageduselt kolmas kategooria on Tenjini pühamud, kus austatakse Heiani-ajastu õpetlastSugawara no Michizanet kui hariduse jumalat. Ka tenno tähtsaimal jumalikul esivanemalAmaterasul on väljaspool tema peapühamutIse pühamut suhteliselt suur harupühamute võrgustikku, kõigil teistel muistsetes müütides mainitud jumalustel on palju vähem pühamuid. Paljud pühamud on aga algselt pühitsetud budistlikele jumalustele, eesotsasseitsme õnnejumala pühamuga. Edo perioodi kõige hiilgavam pühamukompleksNikkō Tōshō-gū, mis asubNikkō linnas, on esimese Tokugawa šoguniTokugawa Ieyasu mausoleum.
Ise pühamutIse linnas peetakse pühamušintos Jaapani peapühapaigaks. Teine oluline ja vana pühamu onIzumo-taisha (Izumo suurpühamu). Tōkyō populaarseim pühamu onMeiji pühamu, mis on pühitsetudkeiser Meijile ja tema abikaasale.
Poliitiliselt kontroversiaalne onTōkyōs asuvYasukuni pühamu, kus austatakse kõiki alates umbes 1860. aastast Jaapani sõdades keisri poolel sõdinud ja langenud jaapani sõjaväelasi. Yasukuni pühamusse on kamidena vastu võetud ka teise maailmasõja järel surma mõistetud sõjakurjategijad, näiteksTōjō Hideki. Yasukuni pühamu tähtsaimat pühamupüha peetakse igal aastal 15. augustil, Ida-Aasia sõja lõpu (Jaapani kapituleerumise) aastapäeval, ning seda külastavad sel puhul aeg-ajalt juhtivad poliitikud. Seda Jaapani sõjasüü kaudset eitust saadavad tavaliselt protestid nii Jaapanis endas kui ka eelkõige Hiinas ja Koreas.
Šintoismi mõjujaapani kultuurile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapanililleseade (ikebana) ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst.
Selge seos šintoismiga onsumomaadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu.
Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanale šintoistlikule usulekotodama'desse (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).
Paljud jaapani kombed, nagu puustsöögipulkade kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist.
Ka mitmed teised jaapaniusundid, sealhulgastenrikyō, on šintoismist pärit või sellest mõjutatud.
Šintoism sai koos budismiga hiljem Jaapani ametlikuks religiooniks ja jäi selleks kuni 1946. aastani, mil keiserHirohito oli sunnitud raadios tunnistama, et ta on siiski tavaline inimene. Jaapani rahvusreligioon on saanud mõjutusi kakonfutsianistlikust eetikast.
Šintoismil puuduvadpühakirjad (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.
Šintoismil puudub teoloogia, küll aga onmoraaliõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Moraal on kollektiivne: hea on see, mis on grupile hea. Väga olulisel kohal on perekond (perekond on traditsioonide hoidja ning peamised usulised pidustused on sünd ja abielu), loodusearmastus (loodus on püha, seetõttu on oluline olla kontaktis loodusega, sest nii on inimesed kontaktis jumalatega; on mitmeid pühadusi – mäed, jõed, äike, tuul, kuu, allikad, kaljud; tähtsaim püha mägi onFuji), füüsiline puhtus ja kamide-esivanemate vaimude kummardamine. Need on šintoismi neli alustala.
Iga pühamu on pühendatud teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.
Loomad on jumalate sõnumitoojad.
84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.
Šintoismi alaliigid:
Košitsu šintoism – keisrikoja šintoism. Keiser oli konstitutsiooni kohaselt riigi ja rahva ühtsuse sümbol ning viis seetõttu läbi ka vastavaid rituaale, näiteks tõi igal aastal esimestest viljadest ohvri jumalatele.
Pühakoja šintoism – jinja šintoism. See moodustas suurima grupi ning kuni Teise maailmasõjani oli see tihedalt seotud keisrikultusega. Sellesse kuulub praegu umbes 80 000 pühakoda.
Kyoha šintoismi kuulub19. sajandi algul loodud 13 sekti, millest igaühel on omad uskumused. Igaüks neist sektidest keskendub rohkem oma jumalusele ja nad on seetõttu peaaegu monoteistlikud.
Rahvašintoism ehk minzoku šintoism on levinud peamiselt maapiirkondade lihtrahva seas.
Peaaegu kõik šintoismi järgijad on jaapanlased, usk antakse edasi põlvest põlve.
1937. aastal asutatiSoka Gakkai, väärtusi loov kasvatusselts, milles on praegu umbes 10 miljonit liiget. Soka Gakkai õpetuse kohaselt on kannatuste peapõhjuseks väärusundid, õige õpetuse abil võib inimene vabanedakarmaseadusest ning jõuda lõpliku rahuni. Soka Gakkai põhjal loodi1964. aastalKomeito partei. Need koos püüavad edendada budistlikkudemokraatiat, mis eitaks niikapitalismi kuisotsialismi.Komeito sai viimati 14,8% häältest ning 34 kohta 480-st alamkojas ja 23 kohta ülemkoja 247-st.
Varajase šintoismi ajastul valitses arusaam, et püha informatsioon peab jääma suulisele kujule, sest kirjalikul kujul kaotaksid tekstid sakraalsuse. Algselt olid šintoistlikud tekstid mõeldud avalikuks kuulutamiseks rituaalide ajal, mitte individuaalseks õppimiseks. Sellepärast ei jõudnud teoloogiline traditsioon välja kujuneda enne, kui Jaapanisse jõudsidkonfutsianism ja budism, mille rikas teoloogia, ei lasknud šintoistidel hiljem välja arendada omaenda tekstitraditsiooni, nagu väidabAleksandr Meštšerjakov. Seetõttu puuduvadki Jaapani kirjakultuuris täielikult "šintoistlikud" tekstid. Vana-Jaapani ja keskaja tekstid, mis jutustavad varajasest šintoismist, samuti nende kommentaarid, loodi peamiselt budistlike ja konfutsianistlike autorite poolt, ning teosed ise ei püsinud tavaliselt rangelt religioosse temaatika juures. Sageli kirjeldasid need Jaapani elu üldriiklikke, sotsiaalseid ja vaimseid aspekte. Kõige vanemad tunnistused Jaapani kultuurielust pärinevad riiklikest seadustekogudestTaihō koodeksist "Taihō ritsuryō“ (701) ja "Yōrō aastate koodeksist ("Yōrō ritsuryō“ (757). Muinas-Jaapani riiklikes koodeksites oli eraldi osajingiryō (神祇令 'seadus taeva- ja maajumalustest'), mis oli täielikult pühendatud riiklikele šintoistlikele rituaalidele.[63][64] Ei ole usaldusväärseid allikaid, mis jutustaksid üksikasjalikult kamide kultusi enneYamato riigi loomist. Sellepärast saab varajase usuelu uurimisel toetuda ainult arheoloogilistele leidudele.[65][66].
Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli,jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
↑ Robert Ellwood,The Encyclopedia of World Religions, New York: Facts On File 2007,ISBN 9780816061419, lk 232.
↑Rabbi Marc Gellman, Monsignor Thomas Hartman.Religionen der Welt für Dummies, 2., täiendatud trükk, Wiley-VCH, Weinheim, 2016,ISBN 978-3-527-69736-6, osa V, ptk 13:Texte des Shintoismus.
↑Vgl.Klaus Antoni.Shintō. – Klaus Kracht, Markus Rüttermann.Grundriß der Japanologie, Wiesbaden 2001, lk 125–12.
↑Ōbayashi Taryō.Ise und Izumo. Die Schreine des Shintoismus, Freiburg 1982, lk 135.
↑I. Reader. Shintō. –Encyclopedia of Language & Linguistics, 2. trükk, Boston: Elsevier 2006, lk 280—281, siin lk 280.
↑Huvi šintoismi vastu mittejaapanlaste seas on soodustanud interneti areng; alates 2000ndatest on täheldatud šintoismile pühendatud kogukondade kasvu, neis osaleb kümneid tuhandeid järgijaid ja huvilisi, valdavalt mittejaapanlasi. Mõnedest välismaalastest saavad šintoismi preestrid. Siiski on ühiskonnas jätkuvalt vaidluse all küsimus, kas välismaalane saab olla šintoist.
↑Kuigi seal sõna "animism" ei kasutata. Shoko Yoneyama,Animism in contemporary Japan: voices for the Anthropocene from post-Fukushima Japan, e-raamat, New York: Routledge 2019,ISBN 9781315393902, lk 126.
↑Shoko Yoneyama,Animism in contemporary Japan: voices for the Anthropocene from post-Fukushima Japan, e-raamat, New York: Routledge 2019,ISBN 9781315393902, lk 126–127.
↑Inoue Nobutaka.Shinto, a Short History, 2003, lk 1.
↑HelenHardacre,Shinto: A History, Oxford: Oxford University Press 2017,ISBN 978-0-19-062171-1.
↑Selle teema epohhiloov analüüs leidub artiklis: Kuroda Toshio. Shinto in the History of Japanese Religion.Journal of Japaneses Studies, 1981, 7/1; sarnaseid kaalutlusi sisaldab juba artikkel:Nelly Naumann. Bemerkungen zum sogenannten Ur-Shinto.MOAG, 1970, 107/108 lk 5–13.Veebis.
↑Enne 1945. aastat nimetati kokku 13 uususundisekti ametlikult sektišintoks.
S. Noma (toim). Shintō. –Japan. An Illustrated Encyclopedia, Kodansha 1993,ISBN 4-06-205938-X, lk 1384–1390.
Stuart Picken.Essentials of Shinto: an analytical guide to principal teachings, Westport: Greenwood Press 1994,ISBN 9780313369797.
Klaus Antoni. Shintō und die Konzeption des japanischen Nationalwesens (kokutai): Der religiöse Traditionalismus in Neuzeit und Moderne Japans. –Handbuch der Orientalistik. Fünfte Abteilung, Japan, kd 8, Brill: Leiden/Boston/Köln 1998.
Ernst Lokowandt.Shintō. Eine Einführung, Iudicium: München 2001,ISBN 3-89129-727-0.
А. А. Накорчевский. Синто, СПб.: Петербургское востоковедение 2003,ISBN 5352004740.
Bernhard Scheid.Shintō Shrines: Traditions and Transformations. –In: Inken Prohl, John Nelson (toim).Handbook of Contemporary Japanese Religions, Brill: Leiden 2012, lk 75–105.
Helen Hardacre.Shinto: A History, Oxford: Oxford University Press 2017,ISBN 978-0-19-062171-1.
.png)
