Äriklass on mugavustegareisiklass, mida võimaldavad paljudlaeva-, rongi- ja lennuettevõtted. Äriklassi nimetus võib olenevalt firmast varieeruda. Lennufirmades oli äriklass algselt mõeldud teenindustasemelt turismiklassi ja esimese klassi vahele. Hiljem on paljud lennufirmad esimese klassi kõrvaldanud ja muutnud äriklassi kõige kõrgema teeninduskvaliteetiga klassiks.[1] Äriklass erineb teistest reisimisklassidest kvaliteetsemate ja paremate söökide, jookide, istmete ja teiste mugavuste poolest.[2]
Ookeaniliinilaevadel olid erineva maksumuse, mugavuse ja teenindusega klassid tuntud alates nende toomisega Atlandi ookeani ületavatele liinidele.Lennufirmad hakkasid täispiletid hinda maksnud ja allhinnatud turismiklassi piletid ostnud reisijaid eraldama 1970. aastate lõpus. 1976. aastal tutvustasKLM täispileti hinda maksnud reisijatele teenust Full Fare Facilities (FFF). See võimaldas neil istuda turismiklassi ees, täpselt esimese klassi taga. Sellist teguviisi hakkasid kohe kasutama ka paljud teised firmad, näiteksAir Canada.[3]United Airlines jaTrans World Airlines eksperimenteerisid sarnase kolme klassi ideega 1978. aastal, aga lõpetasid katsetuse negatiivse tagasiside tõttu. Allahinnatud turismiklassi pileti omanikud tundsid, et neilt võeti mugavusi ära.[4]
1970. aastatel spekuleeriti, et enamiku esimeses klassis lendavatest inimestest võtavad üle ülehelikiirusel lendavad lennukid. Siis tekiks kolmeklassiline süsteem: ülehelikiiruslennukitel oleks esimene klass ja allahelikiiruslennukitel äriklass ja turismiklass[3]. 1977. aastal teatasEl Al, et muudab oma lennukites istmete paigutust, jättes alles väikese esimese klassi ja suurendades äriklassi, eeldusega, et üle Atlandi ookeani lendavad esimese klassi reisijad hakkavad reisimaConcorde'idega.[5]
British Airways tutvustas 1978. aasta oktoobris Club Classi, eraldi esmaklassilist kabiini arvukate mugavuste ja lisadega. See loodi, et eraldada täishinnaga äriklassis lendajaid ja turiste, kes lendavad odavate piletitega.[6] Lennufirmad Pan Am jaAir France tutvustasid oma äriklassi 1978. aasta novembris.[7]Qantase sõnul võtsid nad äriklassi esimesena kasutusele, s.o 1979. aastal[8].
1981. aasta 1. novembril tutvustasSAS klassi EuroClass. Reisijad, kes ostsid endale EuroClassi piletid, said olla SAS-i puhkeruumis, neil oli eraldicheck-in ja kabiin. Samal ajal kadus SAS-i Euroopa liinidelt esimene klass.
Pikamaalendudel pakub äriklass palju rohkem mugavusi ja võimalusi kui turismiklass. Lühimaalendudel pole äri- ja turismiklassi vahe nii suur. Innovaatilised istmed ja palju muud, mida enne kasutati ainult esimeses klassis, on võetud kasutusele ka pikamaalendude äriklassis. Uuendused ja 2000. aastate lõpu majanduslangus on ajendanud paljusid lennufirmasid lennukitelt esimest klassi eemaldama. Esimese klassi kohad maksavad tavaliselt poole rohkem kui äriklassikohad, aga võtavad lennukis enam kui poole rohkem ruumi kui äriklassi kohad. Seetõttu on lennufirmale esimese klassi istmed kõige kallimad.
Pikkamaalendudel pakutakse palju erinevaid gurmeetoite. Lisaks on äriklassi reisijatel on valida erinevate jookide vahel, sh baarist on võimalik tellida nii hinnalisi veine kui ka käsitööõlut. Reisi vältel pakutakse 3–5-käigulist einet. Mõned lennufirmad, ntSingapore Airlines võimaldavad ka äriklassi klientidel tellida selliseid toite, mis pole tavamenüüs.[9]
{{netiviide}}:kontrolli kuupäeva väärtust:|vaadatud= (juhend)