PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrulltalituse grupijuht Mirjam Volmre on patrullpolitseinikuna töötanud peaaegu 12 aastat. Tema paarimees Vladislav Sizov on patrullpolitseinik olnud pisut üle kolme aasta.

Volmre jaoks on patrullpolitseinikuks olemine seotud eelkõige missioonitundega. Kuigi kõik päevad pole vennad, läheb Volmre alati tööle heas tujus ning talle meeldib oma tööd teha.

"See on vaheldusrikas, see pakub mulle pinget. Ma ei lähe tööle selle mõttega, et millal see tööpäev juba läbi võiks saada, vaid ma teen seda hingega," rääkis ta.

Oma töös puutuvad patrullpolitseinikud kokku väga keeruliste olukordade ja kehvade tingimustega. "Politseis näeme kogu seda päris pilti, kuidas inimesed elavad," tõdes Sizov.

Volmre nõustus, et pilt, mis politseinikele väljakutsete ajal avaneb, on kurb.

"Alles käisime ühes korteris, kus lõhn sealt uksest sisse minnes oli nii vänge, et endal hakkab natuke kõhus keerama. Ja sa näed, et see vaene inimene istub seal voodi peal ja ta on oma häda põrandale teinud. See on see hetk, kus me teeme sellest fotod, paneme kirja ja saadame piirkonda, sest sotsiaaltöötaja peaks sellega tegelema," rääkis ta.

Politseinikud rõhutasid, et väga suur protsent väljakutseid on seotud alkoholiga. Samuti on tihti kurja juureks narkootikumid ja vaimse tervisega seotud mured.

Lugusid, mis Volmrele ja Sizovile eriti hinge on läinud, on palju. Volmre meenutas üht lähisuhtvägivalla kutset, kus noor tüdruk teda peksvatest vanematest teatas.

"Tütar väitis, et ema või isa oli löönud rihmaga, seal olid ka nähtavad vigastused, millega tuli hakata tegelema. Ja kui tekkis küsimus, kuhu see laps toimetada – tegemist oli vist 12-aastase lapsega –, siis see laps ise ütles kõigepealt, et palun viige mind vanaema juurde, sest vanaema nii kõvasti ei peksa. See on see hetk, kus sa tunned, et sul on mitu emotsiooni korraga. Aga see laps sai minu meelest meil antud hetkel turvakodusse toimetatud, sest me ei toimeta ju sinna, kus vanaema on justkui kergema käega," meenutas ta.

Ka Sizovile on eriti hinge läinud last puudutav lugu. "Ema ja lapse vahel oli sõnaline konflikt, mille käigus ema kasutas füüsilist vägivalda, mille tõttu laps suri ära. Me käisime kohapeal ja kõige rohkem mõjutas see, kui nägin korteris lapse mänguasju, joonistusi. See läks väga hinge."

Pärast keerulisi väljakutseid on oluline nendega, kellega juhtunust rääkida saab, oma emotsioone jagada.

"Too hetk kui see (Sizovi kirjeldatud - toim) lapsega sündmus oli, siis peale seda kutset kutsusin poisid endale väliruumi, istusime maha ja ma küsisingi neilt, kuidas nad ennast tunnevad ja kas nad tahavad sellest rääkida. Kuna mina teadsin sellest olukorrast, nemad käisid kohal ja nägid seda last, kodu ja kogu olustikku, siis meie saame omavahel rääkida. Räägimegi asjad läbi ja võib-olla hakkab kergem," rääkis välijuhina sündmusega seotud olnud Volmre.

Vahel aitab ka muud moodi tunnete väljaelamine. "Mul on autoga 40 kilomeetrit koju sõita ja vahel lihtsalt nutan. Ma nutan selle valu ja emotsiooni endast välja, mõtlen asjad läbi ja siis lähen koju," lausus Volmre.

Omavahelisest läbisaamisest rääkides tõdesid paarilised, et nad on teineteise jaoks alati olemas.

"Meil on küll kümneaastane vanusevahe, aga ma olen nagu tema vanem õde. Ma ise nimetan ennast tema vanemaks õeks. Me aitame, oleme olemas. Vlad on käinud minu lapsi hoidmas ja kindlasti aitab mind veel, kui mul kunagi vaja on," sõnas Volmre.